Faire des courses

Salut !

Käisin täna supermarketis nimega Auchan, mis on tuntud oma suure valiku ja soodsate hindade poolest. Tegu on Prantsusmaa päritolu hiigelketiga, mis toimetab eelkõige Lääne-Euroopas, kuid ulatub sellest ka kaugemale. Igatahes mõtlesin, et jagan teile sellest, millised on hinnad poes ja kui odav või kallis on siin söödud saada. Mind vähemalt huvitavad alati sellised asjad teiste riikide juures.

Kahjuks ei teinud ma poest ise palju pilte. Sõnadega ei saa edasi anda seda suurust, valikut ja massi kõikide nende riiulite vahel. Ausalt öeldes väsisin ma üsna ruttu ära ning olen kindel, et järgmised ostud teen hoopis väiksemates poodides. Supermarket on ehitatud lausa kolmele korrusele! Kuna mul on siinsest saiast, magusast ja pastast juba kõriauguni, siis ei ole minu toidukorvis miskit väga põnevat, vaid peamiselt värsked ained, millest ise midagi valmistada. Palju puu- ja juurvilju. Ja ma juba väga igatsen kartulit, nii et ka see ei jäänud mu nimekirjast puudu. Samas ei suutnud ma šokolaadiekleeridele vastu panna, sest need on siin lihtsalt nii-nii rammusalt šokolaadised.

Mida võib ehk odavamaks pidada on ilusad suured kulsed õunad, mille kilohind oli vaid 1€. Ma kahtlustan, et ka banaanikilo on soodsam, alla 1 euro, sest sain kaks kobarat suuri banaane vaid 1,50€ eest. Palju puuvilju on kohapeal kasvatatud, alates viinamarjadest ja lõpetades pirnidega, mis muudavad nende hinna kindlasti soodsamaks kui see oleks Eestis. Ka sai on üllatavalt odav - 0,47€ päts. Ning 70% tume šokolaad maksis vaid 0,51€! Loomulikult ei saa mainimata jätta veini. Bordeaux on Prantsusmaa kuulsaim veinipiirkond, mis tähendab, et veini saab kätte juba sentide eest, kuid nagu kohalikud ise ütlevad, siis see ei kõlba juuagi. 3-4€ eest saab aga juba kena keskmise veini, mis pole küll uhke, aga täitsa viisaka maitsega. Vähemalt keskmise noore jaoks. Ostsin ise ka ühe pudeli, lihtsalt maitsmiseks, aga ega mul ausalt öeldes polnud õrna aimugi, kas sai valitud hea või halb vein, see valik võtab seal lihtsalt silme eest kirjuks. 

Kuid ega kõik sugugi odavam pole. Näiteks liha tundub mulle siin kallim olevat. Samuti ka munad, mille mina sain isegi väga soodsalt, 12 tükki 2,20€ eest. Tavaliselt tuleb pea sama hind käia välja juba kuue muna eest. Aa, ja kartul oli ka kindlasti kallim: 1,30€/kg. Lisaks on igasugune valmistoit veidi kallim kui Eestis. Kuid üldiselt pole viga. Kogu selle kraami sain soetatud 33,75€ eest, mis tundub vähemalt mulle üsna soodne. 

Aga et me poeskäik liiga normaalne ja rahulik ei oleks, siis lähenes meile poole ostlemise pealt üks pikka kasvu, tumedate lokkis juustega ning habemega noormees. Me olime Ariannaga talle kätepesuseepi välja valimas ning ilmselt see kutt kuulis meid inglise keeles rääkimas kui lähenes mulle ning alustas kohe inglise keeles juttu. Vestlus nägi välja midagi sellist: 

• Tema: "Tere, ma olen ... Kuidas sinu nimi on?" *ulatab samal ajal teretamiseks käe*
• Mina: "Tere, mu nimi on Kertu." *väga kohkunud olekuga, ei mõista, mis toimub*
• Tema: "Kas sa tahaksid minuga täna välja tulla? Näiteks klubisse tantsima." 
• Mina: "Ei-ei, vabandust, aga ma pole huvitatud" *endiselt kohkunud olekuga*
• Tema: "Sa oled siin muidu Erasmusega? Kust sa pärit oled?" *üritab vestlust edasi arendada*
• Mina: "Jah. Eestist." *üritan vestlust lõpetada*
• Tema: "Aga siis selle välja minekuga... äkki ikka lähme?" *loodab, et teine kord läheb õnneks*
• Mina: "Ei, tõesti ma pole huvitatud!" *ärritun kergelt ja hakkan ära kõndima*
• Tema: "Kas asi on minus? Kas mul on midagi viga?" *kohkunud olekuga*
• Mina: "Ei, lihtsalt ma üldse huvitatud. Mitte ühegi mehega välja minemisest." *kõnnin veelgi vaikselt edasi*
• Tema: "Aaa, sa oled hoopis naistest siis huvitatud?" *arvab, et mõistab, milles asi*
• Mina: "Ah... ei... lihtsalt ei." *ei oska enam selle peale midagi öelda ja kõnnin kiirelt minema*

Jah, loomulikult oleksin võinud öelda, et mul on poiss-sõber, kuid nagu ma kuulnud olen, siis see pole siin kuigi suur argument ning ilmselt mind ei päästaks. Nüüd tagasi mõeldes tundub, et enda lesbiks sildistamine võibki olla ainuke toimiv põhjendus ning vahend sellistest meestest kiiresti vabanemiseks. Igatahes oli see veider ja väga kohatu kogemus. Ma ei kujuta ettegi, et Eestis tuleks keegi toidupoes külge lööma. Või on teiega juhtunud? No eks kunagi on ka esimene kord. Loodetavasti ka viimane.

Selle veidra seigaga tänase postituse ka lõpetan. Olge muhedad,

Kertu

Un déjeuner à la française

Salut !

Iga rahvusvaheline üliõpilane saab välismaale õppima asudes endale tuutori. Mina kutsun teda "haldjas ristiemaks". Mul vedas, kuna minu ristiemaks siin on eriti armas Pariisi päritolu prantsuse neiu Clara, kes on üliabivalmis ja vahva. Seega otsustasime, et võtame pühapäevase päeva ning lähme koos lõunat sööma. Minu soovil traditsioonilisse prantsuse restorani.

Ühtegi konkreetset kohta meil välja minnes silmis polnud, kuna siin on lihtsalt nii palju restorane, mille seast valida ning alati on tore uue kohaga tutvuda. Mis sellest, et pühapäev on tegelikult niivõrd vaikne päev, et ka enamus kohvikud on suletud, sest inimesed veedavad kodus perega aega. Valisime üsna juhuslikult keskklassi toidukoha nimega Le Petit Saint-Pierre. Peamiselt selle järgi, et praed tundusid mõistliku hinnaga. Teenindaja oli väga viisakas ning tore ja võttis meid kohe naeratusega vastu. Muideks teenindajad on peamiselt meesettekandjad ehk kelnerid, naissoost teenindajad on väga harv pilt. Ka riidepoodides olen silmanud palju meessoost teenindajaid. Mis on oluliselt erinev võrreldes Eestiga, kus vanemad tädid pööritavad meespoemüüjate peale lausa silmi. Aga see-selleks. Pärast menüüga tutvumist otsustasin pearoaks tellida kohalikul viisil valmistatud pardi koduvalmistatud kartulitega ning Clara tellis lõhe riisiga. Kõrvale valisin ka klaasikese punast veini, mis sest, et ma tegelikult armastan pigem valget veini. Lihtsalt pardi kõrvale on kombeks juua punast. Pearoa hind oli 12 eurot ja see oli seda väga väärt. Kuigi ma pole suur pardiliha sõber, oli see väga maitsev. Liha oli pehme ja suussulav ning kartulid kuldsed ja krõbedad. Ma polegi kuskil mujal nii maitsvat parti söönud.

 Clara et moi

Cuisse confite de canard du sud-ouest, frites maison et Pave de saumon petite crème de saison

Rääkisime meie mõlema riigi toidukommetest ja ma ütlesin, et traditsiooniliselt söövad eestlased kõige enam sealiha ja kõrvale kartulit. Toit on pigem rammus ning ka salatid, mis peolauale pannakse valmistatakse koos koore ja majoneesiga, mispeale Clara pööritas silmi ja ütles, et ta ei kujuta seda ettegi, sest neil on selle asemel tavaliselt värske salat spetsiaalse õli-äädika kastmega. Üsna pea tuli kelner ning küsis, kas me oleme ka magustoidust huvitatud ning muidugi ütlesin ma jah, isegi kuigi kõht oli üsna täis. Valisin klassikalise crème brûlée, kuna tahtsin väga teada, kas see on parem kui see, mida Eestis saanud. Ma ei pidanud pettuma. Sel oli täpselt parajalt krõbe karamellikiht peal ning ei olnud ei üleliia magus ega üleliia kibe, mida ma olen vahel Eestis saanud. Rääkisin Clarale ka kõige piinlikumast kreembrüleest, mis ma olen kunagi söönud. See oli Elva toidukohas ning seda serveeriti martiiniklaasist. Selle peal polnud karamellikiht, vaid hoopis mingisugune puru ning kõige põhjas oli sinakas-lilla sügavkülmutatud maasikas. Päris kole aga ka veidi naljakas. Selle magustoiduga siin jäin ma igatahes väga rahule ning hinnaks oli sümboolne 5 eurot. 

 Crème brûlée

Pärast magustoiduringi tellisime kohvi ning ma olin täiesti ära unustanud, et siin tähendab un café ülipisikest tassikest kanget espressokohvi. Seega oli minu jaoks alguses veidi naljakas juua tassist, mis sobiks justkui nukkudega mängimise juurde ning mitte restorani. Kuid mul polnud selle vastu midagi, kuna üldiselt ma armastangi pigem kanget kohvi kui tavalist piimakohvi. See oli kena lõpetus meie lõunale, mis läks mulle kokku maksma 22 eurot. Pole paha niivõrd suure ja maitsva lõuna eest. Clara ütles, et ta üllatus positiivselt selles kohas ja polekski arvanud, et toit nii hea on.

 

Un café

Hiljem jalutasime veidi ka linna peal ning lihtsalt nautisime neid toredaid väänlevaid tänavaid. Kuigi õues on praegu päris külm, umbes 5 kraadi, nii et me jalutuskäik jäi pigem lühikeseks. Kuid kuna mul oli täna esimest korda kaasas ka kaamera, mis teeb vähe viisakamaid pilte kui mu telefon, siis jagan ka teiega mõned linnavaated. Piltidele peale klõpsates näete ka neid suuremalt.

 L'Église St Pierre

 Belle Clara

Kaunist pühapäeva!
Bon Dimanche !

Kertu

L´ecole et la vie

Salut !

Nüüdseks olen siin olnud 10 päeva ning vaikselt hakkavad asjad paika loksuma. Olen hankinud endale prantsuse numbri, mis tähendab, et lõpuks ometi on mul taas telefonis internet ning lisaks sellele piiramatud kõned ja sõnumid Prantsusmaal. Euroopa tsoonis (k.a. Eestis) on ka lauatelefonidele helistamine tasuta *juhhei!*. Muideks juba eile helistasin vanaemale ning ta oli nii rõõmus, et saame helistada, sest nii tundub talle nagu olen ikka lähedal. Selline telefonipakett läheb mulle maksma 20 eurot kuus, mis iseenesest polegi nii ränk kui kartsin. Samas tuleb tõdeda, et kui kõik väljaminekud siiani kokku arvestada, olen juba praegu mitmekordselt rohkem kulutanud kui Eestis terve kuu peale. Üsna pea peaksin ka enda Prantsusmaa pangakaardi kätte saama, milleks ma olen juba kolm korda pangas kohal käinud, kuid siiani pole veel õnneks läinud. Neil käib see asjaajamine väga uimaselt, iga kord lähen annan paar allkirja või paberit juurde ning siis ootan, kuniks nemad oma toimetused tehtud saavad. Vahepeal olen veel turisti mänginud ning paar päeva tagasi käisin Singapuri tüdrukutega Pey-Berlandi tornis vaadet imetlemas.

 õues on küll üsna soe, aga tuul on külm ja nii võib haigeks jääda

 ägedad trammid

la vue

Sel nädalal algas ka kool ning esmamuljed on nüüdseks kogutud. Vähemalt need õppejõud, kes minule aineid annavad, on väga professionaalsed ning tundub ka, et tudengisõbralikud. Esmaspäevaks peame sisse andma ainetele registreerimise lehe, mida hiljem enam muuta ei saa, seega võtsin ma veidi aega, et enda valikud välja selgitada. Tegelikult on mul õppemaht siin ikka üsna väike, kuna Tartu Ülikool nõuab Erasmuse vahetussemestril olles ainult 15 EAP-d ainepunkte, kui tavaliselt on mul Tartus kohapeal õppides normiks 30 EAP-d. Teised tudengid peavad ka siin 30 EAP-d ainepunkte täitma. Nii et mul saab ilmselt olema palju vaba aega. Ained, mille võtan, on järgmised:

1. Comparative Political Regimes a´ka Poliitiliste režiimide võrdlus
2. A history of modern Europe (1789-1991) a´ka Euroopa uus- ja uusim aeg (1789-1991)
3. French as a foreign language a´ka Prantsuse keel võõrkeelena
4. Dynamics of Changes in Israeli Society and Politics a´ka Muutused ja konfliktid Iisraeli ühiskonnas
5. Africa by Numbers: Knowledge & Governance in Development a´ka Aafrika numbrites: arenev teadmus ja valitsemine

Viimased kaks ainet on külalislektorite pärusmaa ning kestavad ainult kaks nädalat, kuid sisaldavad endas pikki kohtumisi, ühes aines lausa neli tundi järjest. Need kaks ainet saavad juba veebruari lõpuks läbi ning edasi jätkan vaid kolme ainega. Et ma liiga palju ei logeleks, siis ilmselt teen ajaloo aines lisatöö, 15 leheküljelise essee, millega saan selle aine punktid kahekordistada. Siin on selline võimalus peaaegu kõigi ainetega, mis on iseenesest tore. Kokku teenin siinse olekuga 20 EAP-d.

Üldiselt eelistavad õppejõud pigem interaktiivset mudelit, kus loengu asemel toimub pigem professori ning tudengite vaheline dialoog. Seetõttu on paljud klassid üsna väikesed, kus osaleb umbes 10-30 inimest. Selline oli ka ajaloo klass, kus me peatume mitmeks loenguks Prantsuse Revolutsioonil, mis tundub mulle nii-nii põnev. Ka prantsuse keele klass on loomulikult väike ning esimene tund läks pigem hästi, kuigi õppejõud räägib ainult prantsuse keeles ning seega läheb vahepeal veidi kauem aega, et aru saada, mida ta tahab, et me teeksime. Veidi ehmatav oli ka see, et nii mõnigi minu klassis on prantsuse keelt õppinud juba palju aastaid. Üks noormees lausa üheksa aastat! Ning see peaks olema A1 algtaseme klass. Meist on nõrgem vaid ainult üks teine grupp. Seega paneb imestama, et nii mõnigi suhtles õppejõuga ainult prantsuse keeles. Aga eks see paneb mind rohkem pingutama. Eile valmistasin juurde veel hulga prantsuse keelseid sildikesi, mille kleepisin nii aknale, uksele kui ka vannitoa peeglile, et igal sammul ikka uued sõnad silme ees oleks.

 üks vähestest suurtest loengutest: Poliitiliste režiimide võrdlus

Linna peal käies üritan ka võimalusel müüjatega või teenindajatega suheldes lihtsamad asjad prantsuse keeles öelda, et saaksin veidi harjutada. Mu laused on küll aeglased ning ehk ka veidi konarlikud, kuid õnneks saavad nad aru, mida ma soovin. Sama tehnikat kasutasin täna ka SNCF kontoris, kus käisin, et soetada noortekaart ning seejärel Pariisi rongipiletid. Nimelt on mul veebruari lõpus talvevaheaeg ning selleks ajaks tuleb Georg mulle Prantsusmaale külla. Kokku saame poolel teel - Pariisis. Need lennupiletid olid minu kingitus talle jõuludeks. Irooniline on see, et tema lennupiletid läksid maksma pea poole vähem kui see, mis ma maksin täna kokku noortekaardi ning rongipiletite eest. Kuna see noortekaart oli niivõrd kallis (50 eurot!) siis kavatsen seda veel kasutada ning ehk kevadepoole Lõuna-Prantsusmaa ette võtta.

 piletid olemas!

juba unistan

Aa, ning kes soovib mulle kirjutada või joonistada, siis minu aadress on järgnev:

Kertu Tenso

Domaine Universitaire

Village 5: Ab45

20. avenue de Bardanac

Pessac, France

33608

Olge tublid!

Kertu

La manifestation et un peu shopping

Bonjour !

Sel korral kiirelt ja lühidalt sellest, mis viimastel päevadel toimunud on. Eile toimus Bordeauxis, nagu ka igalpool mujal Prantsusmaal, suur meeleavaldus sõnavabaduse toetuseks, millega avaldati samuti ka vastuseisu terroristlikele liikumistele. Ma nägin juba varasemalt Facebooki eventi, kus oli 40 000 osalejat, kuid ma ei osanud arvatagi, kui palju rahvast tegelikult kokku tuleb.

Teekond Bordeauxi südalinna oli võimatu missioon, kuna kõik trammipeatused olid paksult rahvast täis, sama kehtis kõigi transpordivahendite kohta. Rahvas oli mobiliseeritud, kõik olid teel meeleavaldusele, nii noored kui ka vanad. Minuga koos oli kreeklanna Iliana, sloveenlanna Nina, prantslanna Dominica ning Soome kutt Oliver. Ootasime ja vaatasime, kuid kõik mööduvad trammid olid rahvast paksult täis topitud, nii et otsustasime sõita hoopis vastassuunda ja lõpuni välja, et siis kui sama tramm tagasi linna poole asub sõitma, oleme me juba selle peal. Mõte oli hea ning nii see läkski. Surusime end trammi peale ning olime juba teel kesklinna poole kui tramm seisma jäi. Ma ei tea, mis põhjusel, aga nii me seal istusime nagu kilud karbis ning ootasime oma 15-20 minutit, et sõitu jätkata. Üsna pea pärast taas liikuma asumist peatus tramm taas ning seekord lõplikult, kuna kesklinnale lähemale polnud võimalik sõita. Niisiis tuli edasi liikuda kondimootori abil. Selleks ajaks olime juba lootusetult hiljaks jäänud.

Linn oli rahvast paksult täis ning kõik olid kuskile liikumas, ilmselt samuti meeleavaldusele, nagu ka meie. Lõpuks leidsime üles rahvavoolu ning liitusime sellega. Põhimõtteliselt kujutas see endast vaikses tempos läbi kesklinna jalutamist, lauldes vahepeal hümni (mille sõnu mina küll ausalt ei tea), plaksutades ning hüüdes "Charlie, Charlie, Charlie!". Nii lihtne see oligi. Mingisuguseid kähmlusi ei olnud, keegi stseeni ei korraldanud ning üldiselt oli kogu üritus tsiviliseeritud. Rahvas oli olnud väga loominguline plakatite meisterdamisel, neid oli põnev vaadata, lugeda ning üritada peas ümber tõlkida. Kusjuures juba praegu toimub enamus mu mõtlemisest inglise keeles ning ka Georgiga skypedes pole esimesed laused mitte alati eesti keeles. Ning ma pole siin veel nädalatki olnud! Igatahes oli võimas vaadata selle rahva pühendumust. Hiljem lugesin uudistest, et kokku osales umbes 140 000 inimest. Ning seda vaid pelgalt Bordeauxis, rääkimata suurematest linnadest ning Pariisist.

See oli viimaste päevade üks asjalikum tegevus. Ülejäänud nädalavahetuse veetsin süües ja shopates. Päris laisalt, ma tean, kuid ma vajasin seda aega, et lihtsalt sisse elada ning samuti neid vabu hommikuid, et lootusetult sisse magada ning end lõpuks reisist välja puhata. Õhtupoolikud olen veetnud poodeldes ning Bordeauxis on imeline tänav nimega Sainte-Catherine, mis on 1,2 km pikk jalakäijate shopingutänav täis kõiksugu poode alates kiirmoest kuni lõpetades haute couturega, mille vahel veel igasugu armsad pagariärid ning muud vahvad poekesed. Muideks, see peaks olema kõige pikem selline tänav Euroopas. Ning ma saabusin siia täpselt allahindluste ajaks! Ning need pole lihtsalt Eesti-stiilis allahindlused, kus õnne korral võib leida asju, mis on 40% all, vaid tõesti kõikides poodides on meeletud allahindlused ning samuti ka meeletud massid. Ma olen seda poejada juba mitu korda külastanud, kuid kordagi pole jõudnud lõpuni käia. Näiteks ostsin ma endale kevadmantli -60% allahindlusega ning armsad nahast kingad -70% allahindlusega. Kõiksugu muud nänni loomulikult samuti. Ning ma lihtsalt armastan prantsuse kosmeetikat ning näohooldustooteid, alates Vichyst ning lõpetades Avènega, mis maksavad Eestis õelalt palju. Kui ma ostsin Eesti apteegist Vichy näovee 25 euroga, siis siin on see 9 eurot ja kopikad peale. Ema juba naljatab, et pean ka talle Eesti poole paki teele panema.

Nüüd aga aitab logelemisest, sest homme algab kool!

Au revoir !

Une journée chargé

Salut !

Eilne päev oli pikk, sisukas, täis uusi inimesi ja kohti ning kõike seda arvestades ka veidi väsitav. Ärgata tuli varakult, sest kohe hommikul tuli asuda kooli poole teele, kuna seal toimus selline nö tutvumispäev värskeltsaabunud välistudengitele. Kogunesime kõik klassi, kus esimeseks ülesandeks sai end teistele tutvustada. Rääkisin, et tulen Eestist ning minu arust on siin praegu väga soe, mille peale tegid Singapuri ja Filipiini tudengid pähe suured silmad ning kui kätte sattus nende aeg end tutvustada, mainisid nad kohe, et nende arust on siin just väga külm. Päris huvitav ja kirju seltskond meil koos. Tudengeid on lisaks väga paljudele Euroopa riikidele ka näiteks Kanadast, Hiinast, Brasiiliast, Jaapanist, Mehhikost, Taiwanist, USA-st, Singapurist ja Filipiinidelt. Mina olen siin ainuke eestlane. Järgnevad paar tundi kulusidki teineteisega tuttavaks saamisele ning selline kohustus sotsialiseeruda võib alguses olla üsna kohmekas (inglise keeles on parem sõna awkward) ning uskuge või mitte, aga minu jaoks ka väsitav. Seega ei võtnud ma endale eesmärgiks eile kohe kõigiga sõbraks saada, vaid rääkisin mõne inimesega rohkem, mõnega vähem, kuid ehk kõige paremini sain sina peale hoopis Singapuri noortega ja neiuga Filipiinidelt. Muideks üks Singapuri noormees oli Balti riikidest väga huvitatud ning kavatseb juunis selle jaoks kuu aega varuda, et need riigid läbi matkata.

 saime kõik ägeda Sciences Po läpakakoti ja muud nänni

 kreeka tüdruk Nefeli koolis

Kõigil, kes tahavad siin võtta prantsuse keele kursusi, tuli pärastlõunal sooritada ka prantsuse keele tasemetöö. See koosnes kirjalikust ja suulisest osast, kusjuures kirjalik osa oli veel omakorda jagatud kuulamise, keelestruktuuride ja kirjutamise vahel. Kujutate ette, mina oma A1 tasemega tegemas päris prantsuse keele tasemetööd. Kusjuures enamik, kes seda tegid, olid juba B1 või B2 tasemel ning kui neilt küsida, et kuidas prantsuse keelega lood, ütlevad kõik pilk maha suunatult, et oi, nemad oskavad vähe prantsuse keelt. Kui siis küsisin ühelt noormehelt, kes ütles, et ta oskab natukene, et kaua ta õppinud on, vastas ta, et viis aastat. On ikka naljatilgad küll oma "natukesega". Niisiis oli see test minu jaoks lihtsalt enamjaolt piinlik. Esimesed ülesanded sain kuidagimoodi tehtud, kuid kuna raskustase läks iga ülesandega keerulisemaks, tuli mul üsna pea pastakas langetada ning lihtsalt tunnistada, et ei minust veel praegu suurt asja ole. Kartsin väga suulist osa, kuid õnneks oli minu tase ka õppejõule teada, nii et ta küsis minult ainult väga lihtsaid küsimusi, a´la kus ma elan, kas töö oli minu jaoks raske, mida ma õpin ja muud sellist. Nüüd panevad nad mu taseme paika, et saaksin sobivast kohast keeleõpingutega jätkata.

mon test de français

Koolist koju jõudsin alles kella viie ajal ning seejärel valmistasin oma esimese päris korraliku õhtusöögi siin. Korterikaaslased olid samuti kodus ning aitasid mul valmistada väikseid sildikesi erinevate prantsusekeelsete sõnadega, mis ma nüüd igale poole oma toas kleepisin. Näiteks arvuti peal on kleeps l´ordi, kraanikausi ääres l´évier, uksel la porte jne. See peaks mul tõenäoliselt aitama sõnu õppida. Mu korterikaaslane Anne-Sophie oli nõus minuga ka veidi prantsuse keeles vestlema ning vastutasuks rääkisime veidike ka vene keeles (ta õpib seda ülikoolis). Saime hästi jutule ning ta küsis, kas ma tahaksin ka tema sõpradega tutvuda. Loomulikult olin ma sellest huvitatud ning leppisime kokku, et õhtul lähme Bordeauxi südalinna ning külastame ta sõprade korterit.

Kell 19 oligi Dominica, kes elab kõrvalühikas, meie ukse all ning marssisime kolmekesi trammi peale, mis viis meid umbes 20 minutiga Bordeauxi kesklinna. Nende sõprade korter, tegelikult ühikas, oli kohe südalinnas ning uksel tervitati meid kahe põsemusiga. Ma pole sellega veel ära harjunud, kuid ilmselt juhtub see üsna pea, kuna sõbrad teevad seda nii kohtudes kui ka lahkudes. Anne-Sophie ütles, et Põhja-Prantsusmaal, seal kus ta vanaema elab, suudlevad inimesed lausa neli korda põsele. Ning mõlemad tüdrukud nõustusid teineteisega selles, et kallistamine pole populaarne tervitamise või lahkumise viis, see on nende arvates lihtsalt imelik. Tüdrukute kursavennad olid juba peoga alustanud, kui meie sinna jõudsime ning seega veidi huvitavas olekus. Eesti kohta oli neil palju küsida, alates sellest, kas meil on vene keelega sarnane keel ning lõpetades sellega, palju meil kanep maksab. Igasugune suitsetamine on noorte seas väga levinud, seda tehakse igal pool, paljud isegi toas, mis on minu jaoks harjumatu ja veidi häiriv, kuid mis parata.

Dominica, Matthieu, Anne-Sophie, moi et Maxime

Üsna pea liikusime edasi linna peale ning tüdrukud tutvustasid mulle öist Bordeauxi, mis on lihtsalt imeilus. Palju on linna peal näha sloganeid "Je suis Charlie", mis tähendab otsetõlkes "Mina olen Charlie" ning kannab endas toetust 7. jaanuaril Pariisis hukkunute elutööle ja sõnavabadusele, mida üritasid need terroristid, kes Charlie Hebdo ajalehes tapatalgud korraldasid, kõikuma lüüa. Anne-Sophie ja Dominica käisid mõlemad ka päeval Bordeauxis samateemalisel meeleavaldusel, kuhu kogunes väga palju inimesi. Prantslased on selles suhtes väga kindlad. Kui miski vajab ütlemist, siis tuleb tänavale minna. Muidugi praegune olukord on seda tõesti nõuab. Ka tüdrukud ütlesid, et sellega näitavad nad oma toetust riigile ning ühtsust terroristlike liikumiste vastu. Nende sõnul on rahva meelsus hetkel segu kurbusest ja vihast. Ka koolis toimus meil eile lühike leinaseisak. Prantsuse rahvas leinab. Internetis liiguvad jutud, et äärmuslased kutsuvad oma sõjakaid vendi üles tapma neid, kes iganes Prantsusmaal ette jäävad. Loodame, et see on pelgalt külajutt ning olukord laheneb varsti.

 meie pliiatsid on võimsamad ´relvad´ kui teie relvad

raamatupoe vaateaknal terrorirünnaku ohvrite raamatud 

meeleavaldus Bordeauxis

 

 Ja siin öised linnavaated...

 prantslased sõidavad tüüpiliselt väikeste autodega

 Dominica sõnul üks maailma pikimaid šopingutänavaid

 Anne-Sophie ja Dominica

 Palais de la Bourse

Grand Théâtre de Bordeaux

Igatahes oli eile väga põnev päev ning loodan, et järgnevad päevad on seda samuti.

à plus tard !

Mon premier jour

Salut !

Pikk päev selja taga. Ärkasin kell 4 hommikul ning asusin Bordeauxi poole teele. Reisimise osa oli isegi üllatavalt talutav, tavaliselt olen pidanud rohkem ja kauem kannatama, kuid kell 6:50 asusin teele ning väikese vahepeatumisega Amsterdamis, olin kell 11:30 Prantsusmaa aja järgi juba kohal. Kuna mul on palju asju kaasas - isegi paariks nädalaks on minu jaoks keeruline "kergelt" pakkida -, kokku üle 45 kg, siis otsustasin mitte busside ja trammidega seigelda ning valida teekonnal lennujaamast ülikoolini sõiduvahendiks takso. Sain ka kohe vahva taksojuhiga paar esimest sõna prantsuse keelt lobiseda. Muideks, ma pole kuskil näinud nii ilusaid taksosid kui seal olid, uhked valged ja uued džiibid - nagu oleks tagasi Abu Dhabisse sattunud.

Hoopis keerulisem oli pärast toreda taksojuhiga sõidu lõppemist oma pagasitega edasi liigelda. Ainuüksi CROUS-i (see organisatsioon vahendab üliõpilaste majutust jms kogu Prantsusmaal) büroosse jõudmine, mis oli minust 20 meetrit eemal, osutus kümnekonna trepiastme tõttu üpris põnevaks katsumuseks. Pea pani ragistama ka büroo töötajate oskamatus suhelda minuga inglise keeles. Õnneks oli mul prantsuse keele loengutest ankeetide täitmise juures mõned asjad meelde jäänud, kuid sellegipoolest kirjutasin alla lepingutele, millest suurt aru ei saanud. Loodan, et end nüüd kellelegi maha ei müünud. Noor neiu, kes minuga tegeles, pidi suurest pingutusest lausa Google Translate appi võtma, et minuga paberimajandust lõpule viia. Sel hetkel sain ma aru, et keelebarjäär hakkab mulle veel probleeme tekitama kui isegi üksuses, mis tegeleb pidevalt rahvusvaheliste üliõpilastega, ei mõisteta inglise keelt. Aga noh, üksi mägi pole ületamatu! Vist?

Kui ma oma 40 kilo pagasit lõpuks neljandale korrusele ühikatuppa vedasin, siis sain suurest väsimusest ja rõõmust hinge tõmmata ning pakkisin asjad lahti. Tuba on lihtne ja üsna väike, aga täitsa passib mulle. Ning oma väike privaatne WC on samuti tore lisa, mis sest, et see sarnaneb Rootsi kruiisilaevade lihtkajutite omaga. Kööki jagan nelja toa vahel, millest üks on veel tühi, kuid teises kolmes elab kaks prantsuse tüdrukut ning üks hispaania kutt. Muideks üks prantsuse neiu õpib ülikoolis vene keelt ja tal tuli kohe Eesti seetõttu rõõmustavalt tuttav ette. Ütles lausa, et viimasel käigul Venemaal sai ta seal Eesti maiustusi proovida.

 ma chambre

 vaade mu ühikatoast

 mes nouveaux amis

 ma maison

Kuna ühikatuba on ääretult kasinalt sisustatud, pidin ma täna võtma ette suurema shopingu. Puudu oli tekk, padi, potid-pannid ja ka kõik muu majapidamises vajalik. Minu õnneks sain tuttavaks kreeka neiu Nefeliga, kes oli rõõmuga nõus tulema mulle seltsiks, giidiks ning ka abikäsi kottide tassimisel oli hilisemalt hädavajalik. Poes oli nii palju põnevaid asju, eriti, mis puudutab kondiitri- ja pagaritooteid. Aga eks mul on aega veel seda kõike siin maitsta.

tramm B

head-paremat

Homme on siis nö tutvumispäev ülikoolis, mis kestab põhimõtteliselt päev otsa. Ülehomme külastame vist Erasmixiga ka Bordeauxi südalinna, kuhu ma pole veel jõudnud, aga väga ootan. Ahjaa, ilm on väga mõnus, sarnane sooja Eesti kevadega, talvemantlit ja talvesaapaid, rääkimata villastest kinnastest ja mütsidest, pole tarvis. Kuid ilmselt saan lähiajal vihma - selline see talv siin on.

Bonne soirée !

Kertu

roheline muru keset talve