Hello,
Esiteks pean vabandama, et mu blogipostitused niivõrd suure hilinemisega tulevad. Elutempo ning kõik, mis vahepeal isiklikus elus toimunud on, on niivõrd pöörane, et arvuti taha maha istumiseks ja kirjutamiseks aega pole. Aga nagu öeldakse, parem hilja kui mitte kunagi.
Paar nädalat tagasi reisisin koos Sloveenia neiu Ninaga Ühendkuningriikide pealinna Londonisse. Kust selline mõte? No, esiteks pole ma seal kunagi käinud ning teiseks on lennupiletid siit Bordeauxist lausa pööraselt soodsad. Ühe otsa pilet Bordeauxist Londonisse maksis 18 eurot. Sama hinnaga pileteid leiab ka Brüsselisse ja Portosse, kuid kõiki kohti ka külastada ei jõua.
Kuna London on väga kallis linn, siis otsustasime peatumiskoha leida tutvuste kaudu. Sellega tegeles peamiselt Nina, kes on väga julge ja pealehakkaja ja ei pelga inimestelt öömaja küsida. Loomulikult olin ma veidi mures, kelle juurde me siis lõpuks satume. Isegi päev enne polnud me 100% kindlad, kelle juures me siis lõpuks oma pea padjale toetame. Õnneks leidsime siiski koha ühe Sloveenia noormehe korteris, kes jagas seda teiste noortega.
Oi, ma ei tea, kas ma tahan kunagi veel niimoodi reisile minna. Korterisse sisse pääsesime edukalt, aga ma ei teadnud, mis ja kus edasi, kuna teda ennast polnud kodus. Tema tuppa astudes ootas meid üllatus, maas vaid imetilluke madrats ning selle kõrval tavaline ~90cm lai üheinimesevoodi. Seda meie kolme jaoks. Nina arvas enesekindlalt, et ta sõber on härrasmees ning loovutab meile selle kitsa, kuid samas pehme voodi ning magab ise põrandal madratsil (see oli tõesti imetilluke). Kuna me olime reisist väsinud, siis jäime üsna pea voodisse magama. Kell 2 öösel ärkasime kolina ja valguse peale üles, mispeale vaatas meile otsa vihase näoga üleni musta riietatud noormees. Ta asus kohe Ninaga tusasel toonil kõnelema ning küsis: "Mis siin toimub? Mida te arvate, et te teete? Miks mu tuba segamini on?". Selle peale kohkusin ma kiirelt ning ei osanud muud teha kui talle suurte hirmunud silmadega küsivalt otsa vaadata. Sõbralikumaks ta toon aga ei muutunud ning ta jätkas jutuga, et ta on tööst väsinud ning vajab voodit. Meie kobigu nüüd põrandale. No jah, mis meil siis muud üle jäi, kell 2 öösel võõras linnas paremat koha ikka otsima ei hakka. Ise samal ajal murelikult mõeldes, mis järgnevad ööd saab. Õnneks otsustas ta meile siiski teki loovutada ning niimoodi me kuidagi veidras küliliasendis teineteise kaisus magama jäime ning hommikul kangena üles ärkasime. Järgmised päevad oli kutil juba parem tuju. Mitte muidugi nii hea, et meile voodi loovutada.
Oh well, see meid oluliselt ei seganud. Ikka parem kui 50 eurot öö eest kuskil hotellis maksta. Aga vigaseks maksime me end sellegipoolest. Kõik on palju kallim kui siin Prantsusmaal. Ja ma arvasin, et Prantsusmaa on kallis. Näiteks kui Pariisis maksis üks metroopilet 1,80 eurot, siis Londonis on üheotsapilet ilma sooduskaardita umbes 4,60 naela (üle 6 euro). Meie ostsime sooduskaardi ja siis maksime ühe pileti eest umbes 3 eurot. Ei ütleks, et metroo ise midagi erilist oleks olnud. Kui välja arvata need armsad tahvlid luuletustega ning metroos lastav klassikaline muusika. Ma saan seda muidugi vaid võrrelda Pariisi ja Pekingiga, aga neist kolmest oli see süsteem kõige segasem (kuigi seda keelt räägin puhtalt). Pariisi metroo on seni kõige räpasem ning Pekingi oma kõige soodsam ja samas kõige puhtam ning uhkem, mis ma olen näinud.
Anyway, kui ilmaga veab nagu meil, siis ei saagi tusane olla. Päike paistis ning õhk oli kevadiselt soe. Jalutasime mööda jõeäärt ning kõik oli kuidagi nii ilus ja rahulik. Ja inimesed naeratasid ja nähes segadust me näol, pakkusid abi ilma, et me oleks pidanud küsimagi. Üks poemüüja võttis näiteks 5 minutit aega, et meile selgitada, millised mündid mis väärtust kannavad. Selleks, et me petta ei saaks. Ja nii mõnigi ülikonnas härra jagas soovitusi vaatamisväärsuste osas. Ma ei oleks seda üldse arvanud, et britid nii sõbralikud ja abivalmid on.
Isegi need pisidetailid nagu sinised tänavapostid ning punased postkastid, andsid linnale sellise vahva ja omanäolise atmosfääri. Ning muhedad inimesed ja tänavalaulikud andsid Londonile viimase lihvi. Muidugi noormehed olid kõik väga otsekohesed ning kutsusid meid muudkui välja, vilistasid või lasid signaali. Ühel lõunal, kui end akna ees peegeldusest jälgides sättisin, hüüdis vanem meesterahvas kaugusest: "Get out of that window, you look lovely!", mispeale ma võpatasin ning siis muheledes eemale kõndisin.
Loomulikult käisime läbi ka enamus põhilised turistipunktid ja mis seal salata, kõik nägi välja nagu postkaardilt. Alustades Big Beni ja lõpetades Buckinghami paleega.
Ja toiduvalikuid on lõpmata palju. Ma olen kuulnud nii palju sellest, kuidas Londonis on eluviis nii-nii ebatervislik: palju alkoholi, kiirtoitu ja vähe sporti. Kuid võimalused tervislikuks eluviisiks on kõik olemas. Näiteks, Pret A Manger pakub tervislikku valmistoitu ning jõe ääres jalutades nägin vähemalt 20 tervisesportlast. Eks nagu ikka taandub kõik inimese enda valikutele.
Et kõik nii roosiline ei tunduks, siis jäime viimasel õhtul enne kojuminekut ka kodutuks. Nimelt pidime selle Sloveenia noormehega ühes baaris kokku saama, et viimast õhtut tähistada. Pealegi tahtsin ma väga näha, millised on inglise pubid. Teda aga ei tunud. Ninal oli telefonil aku tühjaks saanud ning kontakti me ka temaga ei saanud. Otsisime teda ümbruskonnas ligi 20 minutit ning seejärel andsime alla, võtsime väikse eine ning asusime korteri poole teele. Jõudsime korterini kell 11 õhtul, ise lõdisedes, kuna mul olid jalas ainult imeõhukesed sukkpüksid ning seljas lühike seelik, Nina kandis kleiti ja õhukest tagi. Ukse taha jõudes laseme kella ning ootame. Ei midagi. Siis koputame. Ei midagi. Koputame uuesti, koputame aknale, hüüame. Ikka mitte midagi. Satume vaikselt paanikasse, kus see kutt nüüd on, me oleme surnuks külmumas ja temast pole haisugi. Ukse taga saime wifisse ning otsisin FB-st tema profiili ja kontakti. Helistame mitu korda, saadame sõnumeid. Ikka mitte midagi. Kükitame vaikselt külma käes kivitrepil ning ei tea, mida teha.
Nina jookseb hädiselt naabrinaise juurde ja küsib, mis teha, kust saada sooja, meid on välja jäetud. Vanem naine soovitab linna poole liikuda, seal ehk ikka mingeid kohti lahti on. Läksime siis jooksujalu kuniks leidsime ühe kiirtoiduputka, kus sai sisse minna ja ühe poolvildaka laua taga ka jalga puhata. Nii me siis istusime, teadmata, kus ja mis edasi saab. Mida aeg edasi, seda kahtlasemad mehed astusid toidukohta sisse. No ja loomulikult tahtsid nad kõik meiega juttu teha. Me ei tundnud end enam üldse turvaliselt, kõik külastajad olid mingisuguste ainete all ja ei tahtnud meid rahule jätta. Ma mõtlesin, et kui ma teaks, et lähedal on politseijaoskond, siis läheksin sinna. Vähemalt tunneks end turvaliselt. Ma arvan, et see on lisaks linna kallidusele teine negatiivne mulje, mis mul Londonist jäi. Kui linna ei tunne ning valesse kohta sattuda, võib see päris õudne ja ohtlik olla.
Paari tunni pärast helistab see kutt meile lõpuks tagasi. Ja me oleme õnnelikud, et saame lõpuks tuppa. Ninal oli veel burgergi pooleli kui jooksime tagasi korteri poole. Külmast lõdisedes vabandas kutt, et ta pidi kauem töötama ning oli Ninale sõnumi saatnud, aga temal oli ju aku tühi. See oli nii õnnetu õhtu, et mul hakkas lõpuks seal toidukohas istudes juba naljakas.
Kokkuvõtteks võin öelda, et kuigi ööbimiskohaga oli meil parasjagu jändamist, siis sellegipoolest oli tegu põneva seiklusega. Ja London ise on imearmas. Ma kujutan ette, et võiksin seal täitsa elada. Kui see vaid nii paganama kallis poleks.
Kallistan koduseid, tänase seisuga on 50 päeva koju tulekuni. Kuigi, kui ma nüüd aus olen, siis nagu ei tahakski veel kohe tagasi tulla.
Pai!
Kertu
Esiteks pean vabandama, et mu blogipostitused niivõrd suure hilinemisega tulevad. Elutempo ning kõik, mis vahepeal isiklikus elus toimunud on, on niivõrd pöörane, et arvuti taha maha istumiseks ja kirjutamiseks aega pole. Aga nagu öeldakse, parem hilja kui mitte kunagi.
Paar nädalat tagasi reisisin koos Sloveenia neiu Ninaga Ühendkuningriikide pealinna Londonisse. Kust selline mõte? No, esiteks pole ma seal kunagi käinud ning teiseks on lennupiletid siit Bordeauxist lausa pööraselt soodsad. Ühe otsa pilet Bordeauxist Londonisse maksis 18 eurot. Sama hinnaga pileteid leiab ka Brüsselisse ja Portosse, kuid kõiki kohti ka külastada ei jõua.
Kuna London on väga kallis linn, siis otsustasime peatumiskoha leida tutvuste kaudu. Sellega tegeles peamiselt Nina, kes on väga julge ja pealehakkaja ja ei pelga inimestelt öömaja küsida. Loomulikult olin ma veidi mures, kelle juurde me siis lõpuks satume. Isegi päev enne polnud me 100% kindlad, kelle juures me siis lõpuks oma pea padjale toetame. Õnneks leidsime siiski koha ühe Sloveenia noormehe korteris, kes jagas seda teiste noortega.
Meie ajutise elukoha armas sinine uks
Meie tänav
Oi, ma ei tea, kas ma tahan kunagi veel niimoodi reisile minna. Korterisse sisse pääsesime edukalt, aga ma ei teadnud, mis ja kus edasi, kuna teda ennast polnud kodus. Tema tuppa astudes ootas meid üllatus, maas vaid imetilluke madrats ning selle kõrval tavaline ~90cm lai üheinimesevoodi. Seda meie kolme jaoks. Nina arvas enesekindlalt, et ta sõber on härrasmees ning loovutab meile selle kitsa, kuid samas pehme voodi ning magab ise põrandal madratsil (see oli tõesti imetilluke). Kuna me olime reisist väsinud, siis jäime üsna pea voodisse magama. Kell 2 öösel ärkasime kolina ja valguse peale üles, mispeale vaatas meile otsa vihase näoga üleni musta riietatud noormees. Ta asus kohe Ninaga tusasel toonil kõnelema ning küsis: "Mis siin toimub? Mida te arvate, et te teete? Miks mu tuba segamini on?". Selle peale kohkusin ma kiirelt ning ei osanud muud teha kui talle suurte hirmunud silmadega küsivalt otsa vaadata. Sõbralikumaks ta toon aga ei muutunud ning ta jätkas jutuga, et ta on tööst väsinud ning vajab voodit. Meie kobigu nüüd põrandale. No jah, mis meil siis muud üle jäi, kell 2 öösel võõras linnas paremat koha ikka otsima ei hakka. Ise samal ajal murelikult mõeldes, mis järgnevad ööd saab. Õnneks otsustas ta meile siiski teki loovutada ning niimoodi me kuidagi veidras küliliasendis teineteise kaisus magama jäime ning hommikul kangena üles ärkasime. Järgmised päevad oli kutil juba parem tuju. Mitte muidugi nii hea, et meile voodi loovutada.
Oh well, see meid oluliselt ei seganud. Ikka parem kui 50 eurot öö eest kuskil hotellis maksta. Aga vigaseks maksime me end sellegipoolest. Kõik on palju kallim kui siin Prantsusmaal. Ja ma arvasin, et Prantsusmaa on kallis. Näiteks kui Pariisis maksis üks metroopilet 1,80 eurot, siis Londonis on üheotsapilet ilma sooduskaardita umbes 4,60 naela (üle 6 euro). Meie ostsime sooduskaardi ja siis maksime ühe pileti eest umbes 3 eurot. Ei ütleks, et metroo ise midagi erilist oleks olnud. Kui välja arvata need armsad tahvlid luuletustega ning metroos lastav klassikaline muusika. Ma saan seda muidugi vaid võrrelda Pariisi ja Pekingiga, aga neist kolmest oli see süsteem kõige segasem (kuigi seda keelt räägin puhtalt). Pariisi metroo on seni kõige räpasem ning Pekingi oma kõige soodsam ja samas kõige puhtam ning uhkem, mis ma olen näinud.
Sõnum metroos: "Ole õrn, ära lase maailmal end kalgiks muuta.
Ära lase valul end vihkama panna.
Ära lase kibedusel röövida su pehmust."
Panin inimesed end ebamugavalt tundma
The Tower Bridge
Nohik Nina
Iga nurga peal Starbucks
Lisa minu kollektsiooni
Kevad!
Isegi need pisidetailid nagu sinised tänavapostid ning punased postkastid, andsid linnale sellise vahva ja omanäolise atmosfääri. Ning muhedad inimesed ja tänavalaulikud andsid Londonile viimase lihvi. Muidugi noormehed olid kõik väga otsekohesed ning kutsusid meid muudkui välja, vilistasid või lasid signaali. Ühel lõunal, kui end akna ees peegeldusest jälgides sättisin, hüüdis vanem meesterahvas kaugusest: "Get out of that window, you look lovely!", mispeale ma võpatasin ning siis muheledes eemale kõndisin.
Minu arust nii armsad bussid, sõidaksin nendega päevad läbi ringi
Hää muusika iga nurga peal - ega mulgi siis kahju pole paari naelaga toetada
Taksod nagu filmist võetud
Väga random pilt
Shopingutänav: Oxford Street
Tower of London
Jess, kuninglik perekond!
St Pauli katedraal
Oh, sa Suur Ben
Parlamendihoone ees
Minu uued sõbrad
Buckinghami palee
Tinasõdurid
Rahvusgalerii
London Eye ja Thamesi jõgi
No vahi seda nunnut! Sööks või ära
Mitte et me kõige tervislikumad oleks olnud, ikkagi puhkus!
Pret A Manger - nii hea!
Et kõik nii roosiline ei tunduks, siis jäime viimasel õhtul enne kojuminekut ka kodutuks. Nimelt pidime selle Sloveenia noormehega ühes baaris kokku saama, et viimast õhtut tähistada. Pealegi tahtsin ma väga näha, millised on inglise pubid. Teda aga ei tunud. Ninal oli telefonil aku tühjaks saanud ning kontakti me ka temaga ei saanud. Otsisime teda ümbruskonnas ligi 20 minutit ning seejärel andsime alla, võtsime väikse eine ning asusime korteri poole teele. Jõudsime korterini kell 11 õhtul, ise lõdisedes, kuna mul olid jalas ainult imeõhukesed sukkpüksid ning seljas lühike seelik, Nina kandis kleiti ja õhukest tagi. Ukse taha jõudes laseme kella ning ootame. Ei midagi. Siis koputame. Ei midagi. Koputame uuesti, koputame aknale, hüüame. Ikka mitte midagi. Satume vaikselt paanikasse, kus see kutt nüüd on, me oleme surnuks külmumas ja temast pole haisugi. Ukse taga saime wifisse ning otsisin FB-st tema profiili ja kontakti. Helistame mitu korda, saadame sõnumeid. Ikka mitte midagi. Kükitame vaikselt külma käes kivitrepil ning ei tea, mida teha.
Nina jookseb hädiselt naabrinaise juurde ja küsib, mis teha, kust saada sooja, meid on välja jäetud. Vanem naine soovitab linna poole liikuda, seal ehk ikka mingeid kohti lahti on. Läksime siis jooksujalu kuniks leidsime ühe kiirtoiduputka, kus sai sisse minna ja ühe poolvildaka laua taga ka jalga puhata. Nii me siis istusime, teadmata, kus ja mis edasi saab. Mida aeg edasi, seda kahtlasemad mehed astusid toidukohta sisse. No ja loomulikult tahtsid nad kõik meiega juttu teha. Me ei tundnud end enam üldse turvaliselt, kõik külastajad olid mingisuguste ainete all ja ei tahtnud meid rahule jätta. Ma mõtlesin, et kui ma teaks, et lähedal on politseijaoskond, siis läheksin sinna. Vähemalt tunneks end turvaliselt. Ma arvan, et see on lisaks linna kallidusele teine negatiivne mulje, mis mul Londonist jäi. Kui linna ei tunne ning valesse kohta sattuda, võib see päris õudne ja ohtlik olla.
Paari tunni pärast helistab see kutt meile lõpuks tagasi. Ja me oleme õnnelikud, et saame lõpuks tuppa. Ninal oli veel burgergi pooleli kui jooksime tagasi korteri poole. Külmast lõdisedes vabandas kutt, et ta pidi kauem töötama ning oli Ninale sõnumi saatnud, aga temal oli ju aku tühi. See oli nii õnnetu õhtu, et mul hakkas lõpuks seal toidukohas istudes juba naljakas.
Kokkuvõtteks võin öelda, et kuigi ööbimiskohaga oli meil parasjagu jändamist, siis sellegipoolest oli tegu põneva seiklusega. Ja London ise on imearmas. Ma kujutan ette, et võiksin seal täitsa elada. Kui see vaid nii paganama kallis poleks.
Kallistan koduseid, tänase seisuga on 50 päeva koju tulekuni. Kuigi, kui ma nüüd aus olen, siis nagu ei tahakski veel kohe tagasi tulla.
Pai!
Kertu
