Salut, mes amis !
Tavaliselt juhtub, et turistid jõuavad läbi käia suuremad linnad ja vaatamisväärsused, kuid kõik, mis nende vahele jääb, lõigatakse plaanist välja. Libourne väikelinn jääb piirkonna suurima linna Bordeauxi ning veini poolest tuntud St Emilioni (PS. kirjutasin sellest linnast varasemas postituses) vahele, mistõttu unustatakse Libourne tihtipeale üldse ära ning vaid harva saab linn külastajaid vastu võtta. Nii mõnigi noor kohalik imestas, et mis mõtet sinna üldse tulla oli kui ümber on palju põnevamad kohad. Kuid minu arvates leiab sellistes väikestes kohtades hoopis teistmoodi erilisi vaatamisväärsusi ning hetki, mida ei tasu ennatlikult kõrvale jätta.
Niisiis asusime Libourne poole teele. Vahemaa on umbes sama, mis Elva ja Tartu vahel, kuid kuna bussiliiklus on kohati segane, siis otsustasime kasutada sellise saidi teenust nagu Blablacar, mis on spetsiaalselt loodud turvaline keskkond auto ning seejuures bensiinikulu jagamiseks. Autojuhiks oli näiteks 19-aastane meditsiinitudeng, kes meid 3 euro eest rõõmsalt kohale toimetas, seda lausa otse hotelli ette. Nii väikeses linnas pole majutusega just parimad lood, niisiis tuli võtta kõige soodsam variant nende ühe käe peal üles loetavate hotellide hulgast. Isegi Airbnb variante ma ei leidnud.
Ilmaga niiväga õnneks ei läinud. Oli pigem jahe, pilves ning vihmane. Ühel päeval saime ka veidike päikest nautida. Viimasel ajal on siinne ilm üldse väga heitlik olnud. Ma lootsin, et praeguseks saan juba suviste seelikutega ringi kepselda, aga kus sa sellega. Ühel päeval võib olla 20 kraadi ja päike, kuid järgmisel juba taas 14 kraadi ja vihm. Aga ega see meie meeleolu suuresti seganud. Ainult tühi kõht tekitas meelehärmi. Oh, need prantslased ja nende viisid! Kõik kohvikud, restoranid ja muud toidukohad, kus saab normaalselt maha istuda ja sooja toitu tellida, olid suletud. Nimelt jõudsime me linna kell 3 ajal ning kõik toidukohad on avatud vaid vahemikus 12-14 ning siis 18.30-22:00. No minu pea seda ei võta. Miks sa üldse ainult kaheks tunniks siis tööle tuled? Küll nemad võtavad alles palju pause. Nende töögraafikutest ja asjaajamisest võiksin ma lausa omaette postituse teha. Aga mis seal ikka, leppisime pagariäridega, kuigi saiast hakkab mul juba siiber saama.
Linn ise oli väike ning vanalinn armas. Kõik majad on liivakarva ning parajalt tahumatu olekuga. Sama lugu ka kõigi aedadega. Ei ole siin kellelgi aega või ma arvan, et pigem tahtmist, sättida lillepeenraid korda või istutada taimi mingi süsteemi järgi nagu minu ema seda näiteks teeb. Sellist täpsust pole ma siin veel üheski aias näinud. Kuid eks ka sellisel segadusel on omad võlud ning ma olen seda nüüdseks juba nägema hakanud. Kõik see asi on kuidagi boheemlaslikult kaunis. Ning tärkav kevad andis Libournile kindlasti nii mõnegi lisapunkti.
Ning mis mulle veel silma jäi, on see, kuidas väikestes kohtades elavad inimesed on üldjuhul sõbralikumad. Nad naeratasid rohkem, tegid nalja ning isegi nende koerad olid sõbralikud. Ma lähen siin nimelt igat koera nähes elevile ning jooksen neid paitama, kuna igatsen koertega mängimist. Tavaliselt endale märkamata asun ma koertega siis eesti keeles rääkima ning Mylo on mulle öelnud, et kuigi tema arvab, et see on väga armas, siis inimesed ümber jäävad hetkeks seisma ja vaatavad kohkunud minu poole, umbes et mis nõiakeeles see noor neiu siin loitse lausub. Haha, mina end sellest häirida ei lase.
Viimasel õhtul otsisime korraliku restorani, et võileibadele ja saiakestele vaheldus leida. Ning oi, kuidas selle valikuga õnneks läks. Hands down, parim õhtusöök minu elus. Otsustasime minna kolmekäigulise menüü kasuks ning ei pidanud seda 60 eurot, mis me kahepeale selle eest maksime, kordagi kahetsema. Teenindus oli suurepärane, miljöö armas ja hubane ning need maitsed, oh need maitsed. Kõik käigud olid imelised, minu lemmikuks vist isegi eelroog.
Kokkuvõtteks nii palju, et minu arvates tasub ikka neid väikseid tundmatuid külasid ja väikelinnu ka külastada. Mis sest, et ilm oli kõle, jäävad mulle Libournest vaid soojad mälestused.
Au revour !
PS. Koduni 45 päeva.
Kertu
Tavaliselt juhtub, et turistid jõuavad läbi käia suuremad linnad ja vaatamisväärsused, kuid kõik, mis nende vahele jääb, lõigatakse plaanist välja. Libourne väikelinn jääb piirkonna suurima linna Bordeauxi ning veini poolest tuntud St Emilioni (PS. kirjutasin sellest linnast varasemas postituses) vahele, mistõttu unustatakse Libourne tihtipeale üldse ära ning vaid harva saab linn külastajaid vastu võtta. Nii mõnigi noor kohalik imestas, et mis mõtet sinna üldse tulla oli kui ümber on palju põnevamad kohad. Kuid minu arvates leiab sellistes väikestes kohtades hoopis teistmoodi erilisi vaatamisväärsusi ning hetki, mida ei tasu ennatlikult kõrvale jätta.
Niisiis asusime Libourne poole teele. Vahemaa on umbes sama, mis Elva ja Tartu vahel, kuid kuna bussiliiklus on kohati segane, siis otsustasime kasutada sellise saidi teenust nagu Blablacar, mis on spetsiaalselt loodud turvaline keskkond auto ning seejuures bensiinikulu jagamiseks. Autojuhiks oli näiteks 19-aastane meditsiinitudeng, kes meid 3 euro eest rõõmsalt kohale toimetas, seda lausa otse hotelli ette. Nii väikeses linnas pole majutusega just parimad lood, niisiis tuli võtta kõige soodsam variant nende ühe käe peal üles loetavate hotellide hulgast. Isegi Airbnb variante ma ei leidnud.
Ilmaga niiväga õnneks ei läinud. Oli pigem jahe, pilves ning vihmane. Ühel päeval saime ka veidike päikest nautida. Viimasel ajal on siinne ilm üldse väga heitlik olnud. Ma lootsin, et praeguseks saan juba suviste seelikutega ringi kepselda, aga kus sa sellega. Ühel päeval võib olla 20 kraadi ja päike, kuid järgmisel juba taas 14 kraadi ja vihm. Aga ega see meie meeleolu suuresti seganud. Ainult tühi kõht tekitas meelehärmi. Oh, need prantslased ja nende viisid! Kõik kohvikud, restoranid ja muud toidukohad, kus saab normaalselt maha istuda ja sooja toitu tellida, olid suletud. Nimelt jõudsime me linna kell 3 ajal ning kõik toidukohad on avatud vaid vahemikus 12-14 ning siis 18.30-22:00. No minu pea seda ei võta. Miks sa üldse ainult kaheks tunniks siis tööle tuled? Küll nemad võtavad alles palju pause. Nende töögraafikutest ja asjaajamisest võiksin ma lausa omaette postituse teha. Aga mis seal ikka, leppisime pagariäridega, kuigi saiast hakkab mul juba siiber saama.
Siin võib paksuks minna...
Otsin maitsmiseks selle šokolaadi oma ja oi-oi, isegi see alumine saiapall
ning ülemine mütsike on šokolaadikreemi täis
Valge sai siin, valge sai seal, valge sai iga nurga peal
Meringue ehk besee ehk väga õhuline magus segu kõvaks vahuks vahustatud
munavalgetest ja suhkrust, mis küpsedes muutub krõbedaks ja tugevaks
Tavaline prantsuse kiire eine: baguette hea ja paremaga
Mida kõike ühe maiasmoka hing ihaldab
Ning mis mulle veel silma jäi, on see, kuidas väikestes kohtades elavad inimesed on üldjuhul sõbralikumad. Nad naeratasid rohkem, tegid nalja ning isegi nende koerad olid sõbralikud. Ma lähen siin nimelt igat koera nähes elevile ning jooksen neid paitama, kuna igatsen koertega mängimist. Tavaliselt endale märkamata asun ma koertega siis eesti keeles rääkima ning Mylo on mulle öelnud, et kuigi tema arvab, et see on väga armas, siis inimesed ümber jäävad hetkeks seisma ja vaatavad kohkunud minu poole, umbes et mis nõiakeeles see noor neiu siin loitse lausub. Haha, mina end sellest häirida ei lase.
Viimasel õhtul otsisime korraliku restorani, et võileibadele ja saiakestele vaheldus leida. Ning oi, kuidas selle valikuga õnneks läks. Hands down, parim õhtusöök minu elus. Otsustasime minna kolmekäigulise menüü kasuks ning ei pidanud seda 60 eurot, mis me kahepeale selle eest maksime, kordagi kahetsema. Teenindus oli suurepärane, miljöö armas ja hubane ning need maitsed, oh need maitsed. Kõik käigud olid imelised, minu lemmikuks vist isegi eelroog.
Kuidas saab siis ilma kohaliku veinita õhtustada
Terrine de Foie Gras de Canard au Lillet, Pain d’Epices toastés
Foie Gras on spetsiaalne prantsuse toit, mis valmistatud paksuks söödetud pardi maksast
ausalt, väga-väga hea oli kogu see roog kokku
Confit de canard maison et son ail en chemise
Pardi-confit küüslaugu, värske salati ja kuldsete kartulitega
Rable de Lapereau Farci aux Noisettes, jus de Champignons
Jänes täidetud seente ja pähklitega, kõrval samuti salat ja krõbedad ahjukartulid
Magustoiduks valisime ikka klassikaliselt Crème Brulée
Kokkuvõtteks nii palju, et minu arvates tasub ikka neid väikseid tundmatuid külasid ja väikelinnu ka külastada. Mis sest, et ilm oli kõle, jäävad mulle Libournest vaid soojad mälestused.
Au revour !
PS. Koduni 45 päeva.
Kertu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar