kolmapäev, 29. aprill 2015

Puhkus Alpides

Hei, armsad,

Nagu lubatud sai, siis sel korral puhkusest Šveitsi mägikülas Siatis. Selles imearmsas külas, Alpide vahel, 1300 meetri kõrgusel, veetsime me enamus aega oma reisist; peaaegu nädala. Ma olen omajagu puhkamas käinud, kuid tavaliselt sisaldab iga reis nii palju ringi sahmimist ning graafikust kinni pidamist - et jumala eest miski nägemata ei jääks! - et puhkamisest on asi kaugel ning koju jõudes on vaja ekstra päev-kaks võtta, et puhkusest taastuda. See on vist esimene kord, kus ma tõesti puhkusel end välja puhkasin. Ja oh, see oli võrratu. Selles on miskit vabastavat, olla niiviisi looduse keskel. Veelkord suur aitäh Gionile ja Daisyle meid võõrustamast.


Nagu öeldud, siis Siati mägiküla asub 1300 meetri kõrgusel Alpides. Ta on imepisike, elanikke alla 200 ning nendest püsielanikke ilmselt veel palju vähem. Kuid selles peitub suur osa koha võlust - kant pole turistidest pungil ning kõik elanikud tunnevad üksteist ja on nagu üks suur pere. Maja uksed jäetakse lukustamata, naabrid tulid meile kui võõrastele pakkuma, kas me äkki tahame neilt rattaid laenata ning sõbraliku tere ja naeratuse peale võib alati kindel olla. Ning oh, see loodus. Ma ei harjunudki selle vaatega ära. No mis parata, kui viimased viis aastat vaatasin aknast Annelinna maju - Alpikuru tundub selle kõrval kuidagi sürr. Ning nii need päevad möödusid - kui välja arvata mõned hommikud, mil pidime ka äratuskella peale ärkama, siis graafik oli mõnus ja vaba. Ärkasime linnulaulu peale, sõime rahulikult hommikust ning siis lebasime maja ees, rohelisel murul, lugesime raamatut ja lasime kuumal päiksel end paitada. Pärastlõunad sisustasime tavaliselt matkamise või niisama ringi uitamisega. Ja elu tundus magusam kui kunagi varem.

 Siati mägiküla Šveitsi Alpides
 Meie ajutine kodu: väga klassikalise välimusega alpimaja
 Nii mõnus õhkkond
 Mylo tegi raamatule paari päevaga otsa peale
Üksik kirik mäenõlval
Lõbusad detailid

Nädalavahetuseks liitus meiega minu endine klassiõde põhikoolist, Sandra. Suur rõõm oli vana tuttavat näha ning teineteise eludega end taas kurssi viia. Daisy tutvustas meile ümbruskonda ning uitamist ja turnimist jagus juba külas endaski. Terve reis oli selles suhtes üks paras trenn. Vähemalt minu jaoks kindlasti. Šveitsi inimesed on traditsiooniliselt üldse põlluharijad ja karjakasvatajad ning seda saime ka selles külas näha. Seal olid nii hobused kui ka armsad kitsed, kellest said meie uued sõbrad ning kellele teinekordki külakostiks porgandeid viisime. Loomad on ikka toredad.


 Vasakult: Sandra, Daisy, mina
 Sellised vaated paarsada meetrit meie majast eemal
 Üks pilvine päev teiste päikseliste seas,
aga siis tuleb ise oma naeratusega päikseks olla
 Maru julge parkimine
 Daisy ja Sandra köögis askeldamas
Meie tavalised kodused lõunasöögid: 
värske salat mingisuguse lihaga
Mylo leidis uued sõbrad
Tere, väikseke

Pühapäeval võtsime siis ette ainsa tõsisemapoolse matka. Minu esimene kord mägedes matkata, juba kartsin, mis nüüd saama hakkab. Professionaalse sportlase Daisyga ma ju sammu pidada ei jõua. Aga polnud hullu midagi. Välja arvata, et võhm oli pidevalt väljas ning lõpuks olid jalad lumest läbimärjad (jah, lumest!), siiski oli väga väärt matk. Liikusime 1300 meetri pealt 1900 meetri kõrgusele. Eks see oli paras off-road katsumus, kuna Daisy arvas, et kiirem ja põnevam on otse läbi metsiku võsa ja metsa matkata, mitte teed mööda liikuda. Tema ja Gioni jaoks on asi muidugi metsikust kaugel. Daisy osutas ühele nii 70 kraadi all olevale sügavale nõlvale, tihedalt puid täis, ja siis sõnas: "Gion mõtles, et siia oleks hea suusatama tulla!" Mina ahmisin selle peale muidugi õhku ja mõtlesin, et küll mõnele on ikka julgust antud. Mida kõrgemale me jõudsime, seda lumisemaks maastik muutus ning varsti leidsin ma end pidevalt peaaegu et puusadeni lume sisse vajumast. See oli paras katsumus, kuid üleval ootas meid lihtsalt i-m-e-l-i-n-e vaade. Pildid ei anna siinkohal muidugi pooltki edasi. Ikka oma silm on kuningas. 

 Arvan, et siiani elu parim vaade
 Tere, sõber lumi, pole ammu näinud
Parim seltskond

Järgnevad päevad olime, nagu ütlesin, vabama graafikuga. Nautisime loodust ja head seltskonda. Üks meeldejäävamaid päevi oli meie vahva piknik Reini jõe ääres. Nimelt Siati lähedal asuva linna juures saab alguse Reini jõgi ning me mõtlesime, et oleks tore seal üks väike grill ja tsill teha. Võtsimegi siis oma vorstikesed kaasa ning muud head ja paremat ka: kastanimoosi, leiba, värskeid maasikaid, leiba ja prantsuse juustu. Korjasime mõned kuivanud oksad ning tegime pisikese lõkke üles. Hiljem istusime jõe kaldal ning rääkisime niisama juttu ja viskasime kividega lutsu. Tundsin end kohe rohkem omas elemendis olevat. Ikkagi lauge maa ja Eestile sarnane võsa, haha!


 Reini jõgi
 Tänu tulejumal Daisyle
 Head ja paremat
Tõesti mõnus päev, Daisy tegi pilti :)

Selle reisi sisse jäi ka minu 22. sünnipäev. Mitte et ma kunagi väga suurelt oma sünnipäevi oleks tähistanud kui välja arvata see ainus traditsioon, mis mul on, et ostan uue kleidi ja lilled ning lasen endast mõne kena pildi mälestuseks teha. Daisy ja Mylo üllatasid mind hommikul koogi ja sünnipäevalauluga, Mylo tegi imearmsad kingitused, Daisy oli sättinud kauni hommikusöögilaua maitsva toiduga. Pärastlõunal tegime väikse matka järve äärde mäekurude vahel, mis meie üllatuseks oli veel täitsa jääs. Aga seda põnevam, ühel pool tammi vaatas vastu imeilus roheline aas ning teisel pool seisis tumehallide kaljude varjus helesinine jäätunud paisjärv. Ilm siin mägedes on ikka täiesti etteootamatu ja väga mitmenäoline.

 Sünnipäevalaul unisele Kertule
 Daisy sättis nii armsa sünnipäevalaua: küpsetas sidrunikoogi 
ning pakkus muud head-paremat, k.a. kohalikku Šveitsi juustu
 Jäine järv mäekurude vahel
 Väga tuuline, kuid võimas vaade
Teisel pool vaatas vastu kevad
 Sünnipäeva õhtusöök: traditsioonilised Šveitsi vorstikesed, 
riivitud kartulitest ja juustust kohalik panniroog, värske salat 
ning meie kaasa toodud Bordeauxi punane vein


Tõeliselt meeldejääv reis. Soovitan kõigil, kes vähegi loodust armastavad, kordki elus Alpides matkamas käia. Maailm on imeline.

PS. Praegu käsil eksamisessioon ning pärast seda viimased 10 päeva puhkust Bordeauxis ja Marseilles. Edu mulle ja edu teile!

Kertu


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar