Le Wine Bar

Salut !

Käisime eile õhtul kahe prantsuse neiu ja sloveenlannaga sellises vahvas veinibaaris nagu Le Wine Bar. See oli minu esimene kord taolises kohas ning ootused olid kõrged. Loomulikult seepärast, et ma olen ju ometi Prantsusmaal ning seda enam, et Bordeauxis, mis on ülemaailmselt kuulus oma veinide poolest.

Juba ukse pealt tervitasid meid rõõmsad baarmenid ning küsisid, kas meile sobib ka baari ääres istuda. Nimelt olid kõik teised kohad kinni. Siin on taoline õhtu veetmine väga populaarne. Meil polnud selle vastu midagi, veelgi enam, tagantjärgi ütleks, et see variant oli parem, kuna nii saime ka koha omaniku ja teiste töötajatega baaris juttu puhuda. Omanik alustas üsna pea pärast me maha istumist vestlust ning uuris, kuskohast me pärit oleme. Eesti peale tuli tal rõõmus äratundmist väljendav muie näole, millele ta lisas, et temal on vanaisa poolt Läti juured. Kaugelt-kaugelt oleme ju naabrid. Edasi läks vestlus meie õpingute peale ning kuuldes, et oleme siin seoses politoloogiaõpingutega, ei suutnud ta oma imestust varjata ning sõnas: "Olete valinud kõige halvema koha selle õppimiseks!". Küsisime kohe, miks ta nii arvab, mispeale ta vastas: "See on ju Prantsusmaa." Kuna ka sellele järgnesid me küsivad pilgud, siis lisas ta seletuseks: "No vaadake meie Presidenti," ning asus teda imiteerima, mis oli üsna naljakas. Poliitikast oli ta tõesti huvitatud, kuna rääkisime mõnda aega ka Eestist ja Sloveeniast ning me riigi murekohtadest. Eriti tahtis ta võrrelda meie riikide töötuse tasemeid, milles Eestil oli üllatavalt kõige rõõmsam tulemus.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid ikka veinist. Mitte et ma oleks selle ala ekspert, absoluutselt mitte. Orienteerun selles vallas veel endiselt häguselt. Kuigi nii mõnegi asja poolest sain küll targemaks. Näiteks ütles Clara, et kui me kavatseme juustu tellida, siis selle kõrvale juuakse punast veini, mispeale omanik kohe vahele segas ning talle viisakalt vastu vaidles. Nimelt sobib ´noore´ ja õrnema maitsega juustu kõrvale juua just valget veini. Punane sobib paremini tugevama ja vängema, vanema juustu kõrvale. Veini valimisel lähtusime eelkõige maitse-eelistustest. Nina armastab väga magusaid veine ja selle ta ka sai. Mina pigem hapukaid. Tahtsin kindlasti proovida kohalikku veini ning seega tellisingi Château Saint Mare klaasikese valget kuiva veini, mille hind oli 5€. Ja see oli tõeline nauding. Mitte liiga hapu ning kindlasti mitte lääge magus, vaid parajalt mahlakas ning puuviljase alatooniga. Selle kõrvale ka suupistevaagen eri juustude, kuivatatud singi ja baguettega. Hea vein, juust ja vahva seltskond võrdub minu jaoks perfektse õhtuga. Oh, juba prantsuse veini ja toidu nimel tasus siia tulla. 

 Suupistevaagen eri liha ja juustuga

Vasakult: Clara, Virginie, baarman, Nina, mina

 Kaart Bordeauxi veinipiirkondadest

 Mõnus atmosfäär

 Koha omanik ja rõõmsad külalised

Bonne soirée !

Kertu

De tout et de rien

Salut !

Pole ammu kirjutanud. Ma ei teagi miks. Ehk seepärast, et kooliga on lõpuks ometi kiire või seetõttu, et kõike juhtub natuke ja samas ka palju, et ei oskagi kuskilt alustada. Seetõttu on ka tänane postitus veidi pilla-palla.

Millega ma siis tegelenud olen? Kooliga olen ära harjunud, bürokraatiaga asjad ühele poole saanud ning nädalavahetustel sõpradega aega veetnud. Sel nädalal saab kuu aega siin olekust ning alles nüüd võin öelda, et hakkan selle eluga harjuma. Arvasin, et taoline tundmine jõuab kiiremini kätte, kuid võta näpust. Erinevus puhkusereisidega on meeletu. Juba nädalaga võõral maal puhates ütleme, et tunneme ümbruskonda üsna hästi. Piisavalt, et nüüd järgmist kohta minna avastama. Kolimisega on aga hoopis teisiti kui reisimisega. Sellega harjumine võtab oluliselt kauem aega ning ebamugav võõrastamine kestab kauem kui võiks. Ma ei tea, kas see on seetõttu, et lisaks nautlemisele tuleb tegeleda ka paljude kohustuste ja paberimajandusega või lihtsalt seetõttu, et teame, et oleme pikemaks ajaks mugavustsoonist väljas. Igatahes võtab see aega. Vähemalt mul.

Selle kõigega aitab aga kohaneda sotsialiseerumine. Nukruse vältimiseks tasub end pidevalt tegutsemas hoida. Külastada erinevaid üritusi, veeta uute tuttavatega aega ning isegi toidupoes on vahvam käia kahekesi. Üsna pea saavad tuttavatest sõbrad ning elu võõral maal saab rõõmsamad toonid. Reede õhtul toimus linnas Singapuri neiude ülivinges korteris väike tüdrukute õhtu, kus sai tantsitud nii Taylor Swifti järgi kui kuulatud ka Edith Piafi. Nädala sees korraldasin ka paar väikest filmiõhtut koos prantsusepärase suupistelauaga: veini, juustu, saia ja viinamarjadega. Kindlasti kavatsen semestri jooksul hankida ka filmid "Mandariinid" ja "Puhastus" ning jagada seda sõpradega, et väärt filmikunst ikka kaugemale jõuaks.

Ülevalt vasakult: Gruusia neiu Ana, mina, Singapurist pärit Dora ja Mehhiko neiu Daniela

Alt vasakult: Mehhiko neiu Berta, Arianna Filipiinidelt ja Singapuri neiu Sarah

Tüüpilised prantsuse suupisted

Nädalavahetusel käisin korterikaaslasega ka moodsa kunsti muuseumis, millel oli küll teatud rahustav ja mõtlemapanev atmosfäär, kuid sellegipoolest tuleb tunnistada, et minu lemmikuks on traditsiooniline kunst. Paljudest teostest hoopis rohkem äratas mu tähelepanu muuseumi enda arhitektuur. Nädalavahetuse lõpetasin samuti kunstilise noodiga, kui käisin koos Dominica, Anne-Sophie ja Bertaga kinos. Vaatasime filmi "Imitation Game" (eesti k. Imiteerimismäng), millega jäime kõik väga rahule. Üldiselt on paljud filmid prantsuse keelde dubleeritud, kuid leidub ka erandeid, kus film on originaalkeeles ning all jooksevad prantsuse subtiitrid. Loomulikult valisime teise variandi, mis oli minu arvates väga õpetlik, kuna inglise keelse filmi all prantsuse keelseid subtiitreid lugedes sain ka keelt õppida. Pilet maksis üliõpilasele umbes 6 eurot, mis on üsna mõistlik. Vaid kinosnäkid olid üle mõistuse hindadega ning seetõttu jätsime need vahele. Mis on võrreldes Eesti kinodega erinev, on see, et pileteid müüakse ilma kohanumbrita ning istuda tuleb seal, kus on parasjagu vaba koht. A´la, kes ees, see mees.

 Kaasaegse kunsti muuseum

 Kaasaegse kunsti muuseum

 "Ühel päeval lähen elan teoorias,

sest teoorias on kõik hästi"

Väike tops popcorni + 0,5l jook = 6,80€

Võõral maal olles tuleb ka paratamatult ette palju maiustamist. Kõike on vaja proovida. Kuna ma olen suur juustusõber, siis ei saa maitsmata jätta senitundmatut sorti poeletil. Sama on ka pagari- ja kondiitritoodetega. Samuti hakkab mulle tunduma, et Eestisse pöördudes tabavad mind eklääripuudusest võõrutusnähud. Ning kui prantslastest korterikaaslased teevad päris õigeid prantsuse pannkooke (creppe) siis ei saa ju samuti ei öelda. Lisaks sellele on meil siin koos nii huvitavalt kirju seltskond noori, kes samuti oma riigi maiustusi proovida annavad. Vahetasime täna Mehhiko tüdruku Bertaga oma riigi komme. Mina andsin talle ühe Kasekese ning teise traditsioonilise Kalevi kommi. Tema vastu kirsimaitselise pulgakommi ning koos hoiatusega ühe erilise maitsega maiustuse. Viimane oli segu soolast, suhkrust ja tšillipiprast ning see maitse ei tahtnud mu suust hiljem kohe üldse ära kaduda. Kõike seda arvestades olen ma ikka üritanud siin trenni teha, jooksmas käia ning toas videote järgi hüpelda, kuid alati ei lähe kõik plaanipäraselt.

Prantslannad tegid creppe

Vahetasime Mehhiko neiuga maiustusi

Peamiselt segab trennitegemist siinne ilm, mis on totaalselt ettearvamatu. Hommikul vaatan aknast, et küll on vahva päiksepaisteline ilm, kuid juba tunni pärast sajab paduvihma, mis paarikümne minuti pärast asendub omakorda taas päiksega ning nii võib juhtuda mitu korda päevas. Ühel päeval oli lausa selline vihm tuul, et ma kartsin, et lendan oma vihmavarjuga Mary Poppinsi stiilis tagasi Eesti. Ka soojakraadidega pole praegu põhjust uhkustada, ühel hommikul oli maas lausa härmatis.

Päike ja vihm koos

Ning kui õues olla ei saa, siis tuleb toast tegevust leida. Praegu veel kuigi palju õppida pole, seega olen suure igavuse korral sisustanud aega prantsuse keelt õppides ja igasugu kaardikesi meisterdades. Ausalt öeldes pole ma siinse prantsuse keele kursusega kuigi rahul, kuna me liigume liiga aeglaselt edasi ning tund ise on samuti vaid korra nädalas. Seega tuleb õppimine enda kätte võtta.

 Minu meisterdatud õpikaardid

Ahjaa, ostsin ka kevadvaheajaks lennupiletid ära. Nimelt lähen Daisyle ja Gionile Šveitsi külla. Tõotab tulla väga lahe puhkus, nende elukoht on väike küla mägedes, mis on super, sest ma armastan mägesid. Piletid polnud kuigi kallid, ma maksin kokku 70€, kuigi mõnel teisel päeval oleks olnud võimalik ka 19€ eest üheotsapileteid leida. Ning see teema tuletab mulle meelde selle ütluse...

 "Reisimine on ainuke asi mida saab osta ja mis teeb sind rikkamaks"

 Au revoir, mes amis !