Salut !
See blogipostitus on minu senini lemmikust nädalavahetusest siin Prantsusmaal. Sellele aitas kaasa nii täiuslik ilm, põnev ajalugu, kaunis ümbruskond kui ka vahva reisiseltskond. Nimelt käisime ekskursioonil Puyfromage veinimõisas ning pärastlõuna veetsime armsas St Emilioni linnakeses. Terve päev oli ilus ja päikseline, sinine taevas ning 22 kraadi sooja, ainult mõned pehmed tuuleiilid seda soojust jahutamas ning meenutamas, et tegu on siiski veel varakevadega.
Nagu ma juba varasemalt maininud olen, siis Bordeauxi piirkond on maailmakuulus oma veinide poolest. Seega olin ma algusest peale veendunud, et vähemalt ühe reisi veinimõisa võtan ma kindlasti ette. Puyfromage asub umbes 2 km kaugusel St Emilioni linnast ning on 45 hektariga piirkonna suurim viinamarjaistandus. Tegu on ka piirkonna kõige kõrgemate küngastega, mis viinamarjade kasvatamisel ainult hea. Juba seetõttu, et mägisel alal on marjadest parem ülevaade. Keskmine viinamarjaistikute eluiga on 30-35 aastat, mille järel tuleb need siis uutega asendada. Puyfromage veine eksporditakse kõikjale, kuid peamiseks turuks on Põhja-Ameerika, Põhja-Euroopa ning endised prantsuse koloniaalmaad Aafrikas.
Saime ka veidi targemaks veinivalmistamise protsessi osas. Näiteks läheb ühe liitri veini saamiseks vaja 1 liiter vett. Eriti oluline on saagi koristamise aeg, kuna on vaja, et enamus marjadest oleks küpsed. Saak koristatakse masinatega ning selleks kulub kokku umbes. Oluline on ka erinevate viinamarjasortide segamine, mis annab spetsiifilise maitse. Selles mõisas kasutatakse umbes 70% Merlot sorti ning 30% Cabernet´i. Merlot annab erksa värvi, vürtsi ning Cabernet tugevama maitse. Veine saab teha kahte moodi, kas segades eri sorte või kasutades ainult üht. Bordeauxis on levinud esimene ning see ongi selle piirkonna üks eripäradest.
Pärast viinamarjade korjamist lähevad marjad edasi suurtesse punastesse tankidesse, kus nad seisavad kokku 18 kuud, enne kui vein pudelisse jõuab. Väga oluline on vee temperatuur nendes tankides. Kui suhkur hakkab muutuma alkoholiks, siis vee temperatuur kasvab ning masin peab kontrollima, et temperatuur üle 26 kraadi ei tõuseks. Alkoholiks muutumine võtab kokku umbes 3-4 nädalat, millele järgneb veel omakorda 15-18 kuu pikkune seismine. Tünnides kerkivad viinamarjakoored ülesse, aga ka see kasutatakse ära, kuna koored korjatakse kokku ning neist pressitakse ka omakorda vein välja.
Hiljem saime kõik ka veine maitsta. Omanik õpetas, et veini maitsmisel on kolm eri etappi. Esiteks tuleb vaadata värvi. Ning seda valge paberi kohal. Näiteks sel veinil, mida maitsesime, oli erkpunane toon, mis näitab, et tegu on noore veiniga. Teiseks tuleb kasutada oma nina ning seda kaks korda. Esimesel korral ilma muude liigutusteta ning teine kord pärast veini pokaalis loksutamist. Nimelt viimasel juhul muutub aroom tugevamaks. Kolmandaks muidugi maitse. Oluline on veini temperatuur, mis peaks olema 14-16 kraadi vahel.
Pärast veinimõisas käiku sõitsime edasi St Emilioni linnakesse, kus meil oli aega 4 tundi iseseisvalt ringi vaadata. Niivõrd väikses linnas - seal elab 2000 inimest - võib see tunduda palju, kuid ausalt, ma oleks võinud sinna jäädagi. Sõime lõunat ning enamus aja veetsime mööda väikseid armsaid tänavaid ringi uidates. Ma kujutan end täitsa ette seal oma suvesid veetmas. Idüllilisemat kohta annab ette kujutada. Kõik on parajalt kaootiline või "messy", aga seda ainult parimas võtmes. Kõigil on elu jaoks aega.
Mina jäin igatahes selle reisiga väga rahule ning kesiganes siiakanti satub, siis soovitan soojalt St Emilioni külastada.
Pai teile,
Kertu
See blogipostitus on minu senini lemmikust nädalavahetusest siin Prantsusmaal. Sellele aitas kaasa nii täiuslik ilm, põnev ajalugu, kaunis ümbruskond kui ka vahva reisiseltskond. Nimelt käisime ekskursioonil Puyfromage veinimõisas ning pärastlõuna veetsime armsas St Emilioni linnakeses. Terve päev oli ilus ja päikseline, sinine taevas ning 22 kraadi sooja, ainult mõned pehmed tuuleiilid seda soojust jahutamas ning meenutamas, et tegu on siiski veel varakevadega.
Nagu ma juba varasemalt maininud olen, siis Bordeauxi piirkond on maailmakuulus oma veinide poolest. Seega olin ma algusest peale veendunud, et vähemalt ühe reisi veinimõisa võtan ma kindlasti ette. Puyfromage asub umbes 2 km kaugusel St Emilioni linnast ning on 45 hektariga piirkonna suurim viinamarjaistandus. Tegu on ka piirkonna kõige kõrgemate küngastega, mis viinamarjade kasvatamisel ainult hea. Juba seetõttu, et mägisel alal on marjadest parem ülevaade. Keskmine viinamarjaistikute eluiga on 30-35 aastat, mille järel tuleb need siis uutega asendada. Puyfromage veine eksporditakse kõikjale, kuid peamiseks turuks on Põhja-Ameerika, Põhja-Euroopa ning endised prantsuse koloniaalmaad Aafrikas.
Veinimõisa 16. sajandist pärit renessansistiilis peahoone
Vaade nõlvalt põldudele
Sarah, Dora, mina ja Mylo
Meil on kevad kohal
Saime ka veidi targemaks veinivalmistamise protsessi osas. Näiteks läheb ühe liitri veini saamiseks vaja 1 liiter vett. Eriti oluline on saagi koristamise aeg, kuna on vaja, et enamus marjadest oleks küpsed. Saak koristatakse masinatega ning selleks kulub kokku umbes. Oluline on ka erinevate viinamarjasortide segamine, mis annab spetsiifilise maitse. Selles mõisas kasutatakse umbes 70% Merlot sorti ning 30% Cabernet´i. Merlot annab erksa värvi, vürtsi ning Cabernet tugevama maitse. Veine saab teha kahte moodi, kas segades eri sorte või kasutades ainult üht. Bordeauxis on levinud esimene ning see ongi selle piirkonna üks eripäradest.
Piirkonna kaart
Pärast viinamarjade korjamist lähevad marjad edasi suurtesse punastesse tankidesse, kus nad seisavad kokku 18 kuud, enne kui vein pudelisse jõuab. Väga oluline on vee temperatuur nendes tankides. Kui suhkur hakkab muutuma alkoholiks, siis vee temperatuur kasvab ning masin peab kontrollima, et temperatuur üle 26 kraadi ei tõuseks. Alkoholiks muutumine võtab kokku umbes 3-4 nädalat, millele järgneb veel omakorda 15-18 kuu pikkune seismine. Tünnides kerkivad viinamarjakoored ülesse, aga ka see kasutatakse ära, kuna koored korjatakse kokku ning neist pressitakse ka omakorda vein välja.
Hiljem saime kõik ka veine maitsta. Omanik õpetas, et veini maitsmisel on kolm eri etappi. Esiteks tuleb vaadata värvi. Ning seda valge paberi kohal. Näiteks sel veinil, mida maitsesime, oli erkpunane toon, mis näitab, et tegu on noore veiniga. Teiseks tuleb kasutada oma nina ning seda kaks korda. Esimesel korral ilma muude liigutusteta ning teine kord pärast veini pokaalis loksutamist. Nimelt viimasel juhul muutub aroom tugevamaks. Kolmandaks muidugi maitse. Oluline on veini temperatuur, mis peaks olema 14-16 kraadi vahel.
Omanik klaase täitmas
Minu saak
Pärast veinimõisas käiku sõitsime edasi St Emilioni linnakesse, kus meil oli aega 4 tundi iseseisvalt ringi vaadata. Niivõrd väikses linnas - seal elab 2000 inimest - võib see tunduda palju, kuid ausalt, ma oleks võinud sinna jäädagi. Sõime lõunat ning enamus aja veetsime mööda väikseid armsaid tänavaid ringi uidates. Ma kujutan end täitsa ette seal oma suvesid veetmas. Idüllilisemat kohta annab ette kujutada. Kõik on parajalt kaootiline või "messy", aga seda ainult parimas võtmes. Kõigil on elu jaoks aega.
Need armsad väiksed tänavad
Kuna St Emilion asub strateegiliselt olulises kohas, siis näeb igal nurgal veinipoode
Koht, kus sõime lõunat
Reisiga rahulolev Kertu
Kiriku siseõu
Uhked mõisad
Mina jäin igatahes selle reisiga väga rahule ning kesiganes siiakanti satub, siis soovitan soojalt St Emilioni külastada.
Pai teile,
Kertu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar