Puhkus Alpides

Hei, armsad,

Nagu lubatud sai, siis sel korral puhkusest Šveitsi mägikülas Siatis. Selles imearmsas külas, Alpide vahel, 1300 meetri kõrgusel, veetsime me enamus aega oma reisist; peaaegu nädala. Ma olen omajagu puhkamas käinud, kuid tavaliselt sisaldab iga reis nii palju ringi sahmimist ning graafikust kinni pidamist - et jumala eest miski nägemata ei jääks! - et puhkamisest on asi kaugel ning koju jõudes on vaja ekstra päev-kaks võtta, et puhkusest taastuda. See on vist esimene kord, kus ma tõesti puhkusel end välja puhkasin. Ja oh, see oli võrratu. Selles on miskit vabastavat, olla niiviisi looduse keskel. Veelkord suur aitäh Gionile ja Daisyle meid võõrustamast.

Nagu öeldud, siis Siati mägiküla asub 1300 meetri kõrgusel Alpides. Ta on imepisike, elanikke alla 200 ning nendest püsielanikke ilmselt veel palju vähem. Kuid selles peitub suur osa koha võlust - kant pole turistidest pungil ning kõik elanikud tunnevad üksteist ja on nagu üks suur pere. Maja uksed jäetakse lukustamata, naabrid tulid meile kui võõrastele pakkuma, kas me äkki tahame neilt rattaid laenata ning sõbraliku tere ja naeratuse peale võib alati kindel olla. Ning oh, see loodus. Ma ei harjunudki selle vaatega ära. No mis parata, kui viimased viis aastat vaatasin aknast Annelinna maju - Alpikuru tundub selle kõrval kuidagi sürr. Ning nii need päevad möödusid - kui välja arvata mõned hommikud, mil pidime ka äratuskella peale ärkama, siis graafik oli mõnus ja vaba. Ärkasime linnulaulu peale, sõime rahulikult hommikust ning siis lebasime maja ees, rohelisel murul, lugesime raamatut ja lasime kuumal päiksel end paitada. Pärastlõunad sisustasime tavaliselt matkamise või niisama ringi uitamisega. Ja elu tundus magusam kui kunagi varem.

 Siati mägiküla Šveitsi Alpides

 Meie ajutine kodu: väga klassikalise välimusega alpimaja

 Nii mõnus õhkkond

 Mylo tegi raamatule paari päevaga otsa peale

Üksik kirik mäenõlval

Lõbusad detailid

Nädalavahetuseks liitus meiega minu endine klassiõde põhikoolist, Sandra. Suur rõõm oli vana tuttavat näha ning teineteise eludega end taas kurssi viia. Daisy tutvustas meile ümbruskonda ning uitamist ja turnimist jagus juba külas endaski. Terve reis oli selles suhtes üks paras trenn. Vähemalt minu jaoks kindlasti. Šveitsi inimesed on traditsiooniliselt üldse põlluharijad ja karjakasvatajad ning seda saime ka selles külas näha. Seal olid nii hobused kui ka armsad kitsed, kellest said meie uued sõbrad ning kellele teinekordki külakostiks porgandeid viisime. Loomad on ikka toredad.

 Vasakult: Sandra, Daisy, mina

 Sellised vaated paarsada meetrit meie majast eemal

 Üks pilvine päev teiste päikseliste seas,

aga siis tuleb ise oma naeratusega päikseks olla

 Maru julge parkimine

 Daisy ja Sandra köögis askeldamas

Meie tavalised kodused lõunasöögid: 

värske salat mingisuguse lihaga

Mylo leidis uued sõbrad

Tere, väikseke

Pühapäeval võtsime siis ette ainsa tõsisemapoolse matka. Minu esimene kord mägedes matkata, juba kartsin, mis nüüd saama hakkab. Professionaalse sportlase Daisyga ma ju sammu pidada ei jõua. Aga polnud hullu midagi. Välja arvata, et võhm oli pidevalt väljas ning lõpuks olid jalad lumest läbimärjad (jah, lumest!), siiski oli väga väärt matk. Liikusime 1300 meetri pealt 1900 meetri kõrgusele. Eks see oli paras off-road katsumus, kuna Daisy arvas, et kiirem ja põnevam on otse läbi metsiku võsa ja metsa matkata, mitte teed mööda liikuda. Tema ja Gioni jaoks on asi muidugi metsikust kaugel. Daisy osutas ühele nii 70 kraadi all olevale sügavale nõlvale, tihedalt puid täis, ja siis sõnas: "Gion mõtles, et siia oleks hea suusatama tulla!" Mina ahmisin selle peale muidugi õhku ja mõtlesin, et küll mõnele on ikka julgust antud. Mida kõrgemale me jõudsime, seda lumisemaks maastik muutus ning varsti leidsin ma end pidevalt peaaegu et puusadeni lume sisse vajumast. See oli paras katsumus, kuid üleval ootas meid lihtsalt i-m-e-l-i-n-e vaade. Pildid ei anna siinkohal muidugi pooltki edasi. Ikka oma silm on kuningas. 

 Arvan, et siiani elu parim vaade

 Tere, sõber lumi, pole ammu näinud

Parim seltskond

Järgnevad päevad olime, nagu ütlesin, vabama graafikuga. Nautisime loodust ja head seltskonda. Üks meeldejäävamaid päevi oli meie vahva piknik Reini jõe ääres. Nimelt Siati lähedal asuva linna juures saab alguse Reini jõgi ning me mõtlesime, et oleks tore seal üks väike grill ja tsill teha. Võtsimegi siis oma vorstikesed kaasa ning muud head ja paremat ka: kastanimoosi, leiba, värskeid maasikaid, leiba ja prantsuse juustu. Korjasime mõned kuivanud oksad ning tegime pisikese lõkke üles. Hiljem istusime jõe kaldal ning rääkisime niisama juttu ja viskasime kividega lutsu. Tundsin end kohe rohkem omas elemendis olevat. Ikkagi lauge maa ja Eestile sarnane võsa, haha!

 Reini jõgi

 Tänu tulejumal Daisyle

 Head ja paremat

Tõesti mõnus päev, Daisy tegi pilti :)

Selle reisi sisse jäi ka minu 22. sünnipäev. Mitte et ma kunagi väga suurelt oma sünnipäevi oleks tähistanud kui välja arvata see ainus traditsioon, mis mul on, et ostan uue kleidi ja lilled ning lasen endast mõne kena pildi mälestuseks teha. Daisy ja Mylo üllatasid mind hommikul koogi ja sünnipäevalauluga, Mylo tegi imearmsad kingitused, Daisy oli sättinud kauni hommikusöögilaua maitsva toiduga. Pärastlõunal tegime väikse matka järve äärde mäekurude vahel, mis meie üllatuseks oli veel täitsa jääs. Aga seda põnevam, ühel pool tammi vaatas vastu imeilus roheline aas ning teisel pool seisis tumehallide kaljude varjus helesinine jäätunud paisjärv. Ilm siin mägedes on ikka täiesti etteootamatu ja väga mitmenäoline.

 Sünnipäevalaul unisele Kertule

 Daisy sättis nii armsa sünnipäevalaua: küpsetas sidrunikoogi 

ning pakkus muud head-paremat, k.a. kohalikku Šveitsi juustu

 Jäine järv mäekurude vahel

 Väga tuuline, kuid võimas vaade

Teisel pool vaatas vastu kevad

 Sünnipäeva õhtusöök: traditsioonilised Šveitsi vorstikesed, 

riivitud kartulitest ja juustust kohalik panniroog, värske salat 

ning meie kaasa toodud Bordeauxi punane vein

Tõeliselt meeldejääv reis. Soovitan kõigil, kes vähegi loodust armastavad, kordki elus Alpides matkamas käia. Maailm on imeline.

PS. Praegu käsil eksamisessioon ning pärast seda viimased 10 päeva puhkust Bordeauxis ja Marseilles. Edu mulle ja edu teile!

Kertu

Hallo, Zürich

Hei-hei,

Pole mõnda aega jälle kirjutanud. Noh, esiteks olin kooliga ametis - mul lõppesid viimased tunnid, pusisin 15 lk pikkuse ajalooesseega ning pärast seda, kevadvaheajal, puhkasin nädala Šveitsis. Kuna mul on pilte päris palju, siis pidasin targemaks teha Šveitsist kolm eri postitust: Zürichist, elust mägikülas ning viimasena Genfist.

Miks ma Šveitsi otsustasin minna? Esiteks, minu armsa kursaõe Daisy poiss-sõber Gion elab Šveitsis ning kuna Daisy veedab enamus sellest kevadest tema juures, siis mõtlesime, et oleks vahva teineteist ka näha. Elame ju mõnda aega ikkagi naaberriikides. Ning teiseks - MÄED. Ma tahtsin nii väga Alpidesse matkama minna ning nüüd õnnestuski see unistus täide viia. Muidugi sellest juba järgmises postituses. Kuna ma ikkagi tudeng, siis pean ka oma niigi õhukeseks jäänud rahakotiga arvestama. Õnneks olid lennupiletid väga mõistliku hinnaga, umbes 60 eurot edasi-tagasi.

Esimene peatuspunkt: Zürich

Meie võõrustajad: Daisy ja Gion

Zürich on umbes 380 000 elanikuga Šveitsi kõige suurem linn ning asub kauni sinakas-rohelise järve kaldal. Šveits on väga mitme näo ja mitme keelega riik ning Zürich asub selle saksakeelses osas. Mulle oli see mõnus keskkonnavahetus ning olin rõõmus, et sain bonjour ja merci asemel vahelduseks hoopis guten morgen ja danke öelda. Ka linn ise, kahjuks küll meie külastamise aeg hall ja vihmane, nägi minu arvates väga saksapärane välja. Prantsusmaa linnadega ei näinud ma põhimõtteliselt miskit sarnast. Kõik on liiga korralik ja täpne, et olla prantsusepärane. Tegime nalja, et Šveitsi inimesed on nii täpsed, et kõik on piinliku täpsusega välja mõõdetud ja ruudukujuliseks lõigatud, alates tänavakividest ning lõpetades nende lipuga. Vahelduseks oli ka see, et põhimõtteliselt kõik kohalikud oskavad ladusalt inglise keelt rääkida. Rahvas üldse on väga sõbralik - pole ka ime, kui värske uuringu kohaselt elavad just Šveitsis maailma kõige õnnelikumad inimesed.

 Vaade Zürichile

Mina ja Mylo 

 Ka Žürichis oli kevad

 Kõik järveäärsed on paate täis, ilusa ilmaga läheks isegi sõitma

Ühistranspordi kaardiga saime tasuta paadiga sõita, jehuu

 Zürichi järv

Meie vahva reisiseltskond

Linn on koduks paljudele finantsinstitutsioonidele ja loomulikult maailmakuulsatele Šveitsi pankadele. Riik oma madate maksudega tõmbab ligi suurfirmasi üle maailma. Tegu on Euroopa kõige rikkama linnaga. Muidugi, ega ka ülejäänud Šveits alla jää ning hinnad on igal pool üle mõistuse kõrged. Näiteks, kuna ma kogun Starbucksi linnade tasse, siis ostsin endale Žürichi tassi, muffini ning rohelise tee ja see läks mulle maksma 30 eurot. Päris valus oli seda raha välja käia. Ega see oli ka esimene ja viimane väljas söömine, kuna keskmine lõuna võib maksta 30 eurot. Õnneks edasine reis oli tõeline säästureis ning uskuge või mitte, aga see on kõige soodsam reis mul siiani. Eks suur osa sellest on mängida tasuta majutusel ning koos toidu ostmisel, ise kokkamisel ning auto ja kulude jagamisel.

Gion ütles, et meie jalge all, maa all, on tonnide viisi kulda laotud

Zürichis saime öömaja Gioni vanemate juures. Äärmiselt armas pere ning soe vastuvõtt. Hommikul ootas meid alati rikkalik hommikusöök ning õhtul saime nende pere ja sugulaste seltsis õhtustada. Meile pakuti lausa kolmekäigulist õhtusööki. Olime tõesti õnnega koos. Kuna pereema on pärit väiksest retoromaani külast, kus me järgneva reisi osa veetsime, siis jagas ta meile ka põnevaid lugusid oma kodukandist ning selgitas, mida retoromaani keel ja kultuur üldse endast kujutavad. Nimelt on tegu ühega Šveitsi neljast riigikeelest saksa, prantsuse ja itaalia keele kõrval. Võõrustamisoskused on sellel perel küll igatahes suurepärasel tasemel.

 Esimene käik. Teine käik oli spagetid kana-koore kastmega ning 

kolmas käik puuviljasalat besee, jäätise ja vahukoorega

Saime maitsta ka kohalikku õlu ja veini (mida ma ei teadnudki, 

et nad toodavad!)

Selline oli meie õdus lühipeatus Zürichis, järgmises postituses juba mägiküladest ning Alpides matkamisest.

Olge muhedad,

Kertu

Printemps à Libourne

Salut, mes amis !

Tavaliselt juhtub, et turistid jõuavad läbi käia suuremad linnad ja vaatamisväärsused, kuid kõik, mis nende vahele jääb, lõigatakse plaanist välja. Libourne väikelinn jääb piirkonna suurima linna Bordeauxi ning veini poolest tuntud St Emilioni (PS. kirjutasin sellest linnast varasemas postituses) vahele, mistõttu unustatakse Libourne tihtipeale üldse ära ning vaid harva saab linn külastajaid vastu võtta. Nii mõnigi noor kohalik imestas, et mis mõtet sinna üldse tulla oli kui ümber on palju põnevamad kohad. Kuid minu arvates leiab sellistes väikestes kohtades hoopis teistmoodi erilisi vaatamisväärsusi ning hetki, mida ei tasu ennatlikult kõrvale jätta.

Niisiis asusime Libourne poole teele. Vahemaa on umbes sama, mis Elva ja Tartu vahel, kuid kuna bussiliiklus on kohati segane, siis otsustasime kasutada sellise saidi teenust nagu Blablacar, mis on spetsiaalselt loodud turvaline keskkond auto ning seejuures bensiinikulu jagamiseks. Autojuhiks oli näiteks 19-aastane meditsiinitudeng, kes meid 3 euro eest rõõmsalt kohale toimetas, seda lausa otse hotelli ette. Nii väikeses linnas pole majutusega just parimad lood, niisiis tuli võtta kõige soodsam variant nende ühe käe peal üles loetavate hotellide hulgast. Isegi Airbnb variante ma ei leidnud.

Ilmaga niiväga õnneks ei läinud. Oli pigem jahe, pilves ning vihmane. Ühel päeval saime ka veidike päikest nautida. Viimasel ajal on siinne ilm üldse väga heitlik olnud. Ma lootsin, et praeguseks saan juba suviste seelikutega ringi kepselda, aga kus sa sellega. Ühel päeval võib olla 20 kraadi ja päike, kuid järgmisel juba taas 14 kraadi ja vihm. Aga ega see meie meeleolu suuresti seganud. Ainult tühi kõht tekitas meelehärmi. Oh, need prantslased ja nende viisid! Kõik kohvikud, restoranid ja muud toidukohad, kus saab normaalselt maha istuda ja sooja toitu tellida, olid suletud. Nimelt jõudsime me linna kell 3 ajal ning kõik toidukohad on avatud vaid vahemikus 12-14 ning siis 18.30-22:00. No minu pea seda ei võta. Miks sa üldse ainult kaheks tunniks siis tööle tuled? Küll nemad võtavad alles palju pause. Nende töögraafikutest ja asjaajamisest võiksin ma lausa omaette postituse teha. Aga mis seal ikka, leppisime pagariäridega, kuigi saiast hakkab mul juba siiber saama.

 Siin võib paksuks minna...

 Otsin maitsmiseks selle šokolaadi oma ja oi-oi, isegi see alumine saiapall 

ning ülemine mütsike on šokolaadikreemi täis

 Valge sai siin, valge sai seal, valge sai iga nurga peal

 Meringue ehk besee ehk väga õhuline magus segu kõvaks vahuks vahustatud 

munavalgetest ja suhkrust, mis küpsedes muutub krõbedaks ja tugevaks

 Tavaline prantsuse kiire eine: baguette hea ja paremaga

Mida kõike ühe maiasmoka hing ihaldab

Linn ise oli väike ning vanalinn armas. Kõik majad on liivakarva ning parajalt tahumatu olekuga. Sama lugu ka kõigi aedadega. Ei ole siin kellelgi aega või ma arvan, et pigem tahtmist, sättida lillepeenraid korda või istutada taimi mingi süsteemi järgi nagu minu ema seda näiteks teeb. Sellist täpsust pole ma siin veel üheski aias näinud. Kuid eks ka sellisel segadusel on omad võlud ning ma olen seda nüüdseks juba nägema hakanud. Kõik see asi on kuidagi boheemlaslikult kaunis. Ning tärkav kevad andis Libournile kindlasti nii mõnegi lisapunkti.
 

 

Ning mis mulle veel silma jäi, on see, kuidas väikestes kohtades elavad inimesed on üldjuhul sõbralikumad. Nad naeratasid rohkem, tegid nalja ning isegi nende koerad olid sõbralikud. Ma lähen siin nimelt igat koera nähes elevile ning jooksen neid paitama, kuna igatsen koertega mängimist. Tavaliselt endale märkamata asun ma koertega siis eesti keeles rääkima ning Mylo on mulle öelnud, et kuigi tema arvab, et see on väga armas, siis inimesed ümber jäävad hetkeks seisma ja vaatavad kohkunud minu poole, umbes et mis nõiakeeles see noor neiu siin loitse lausub. Haha, mina end sellest häirida ei lase.

Viimasel õhtul otsisime korraliku restorani, et võileibadele ja saiakestele vaheldus leida. Ning oi, kuidas selle valikuga õnneks läks. Hands down, parim õhtusöök minu elus. Otsustasime minna kolmekäigulise menüü kasuks ning ei pidanud seda 60 eurot, mis me kahepeale selle eest maksime, kordagi kahetsema. Teenindus oli suurepärane, miljöö armas ja hubane ning need maitsed, oh need maitsed. Kõik käigud olid imelised, minu lemmikuks vist isegi eelroog.

 Kuidas saab siis ilma kohaliku veinita õhtustada

 Terrine de Foie Gras de Canard au Lillet, Pain d’Epices toastés 

Foie Gras on spetsiaalne prantsuse toit, mis valmistatud paksuks söödetud pardi maksast

ausalt, väga-väga hea oli kogu see roog kokku

 Confit de canard maison et son ail en chemise

Pardi-confit küüslaugu, värske salati ja kuldsete kartulitega

 

 Rable de Lapereau Farci aux Noisettes, jus de Champignons

Jänes täidetud seente ja pähklitega, kõrval samuti salat ja krõbedad ahjukartulid

 Magustoiduks valisime ikka klassikaliselt Crème Brulée

Kokkuvõtteks nii palju, et minu arvates tasub ikka neid väikseid tundmatuid külasid ja väikelinnu ka külastada. Mis sest, et ilm oli kõle, jäävad mulle Libournest vaid soojad mälestused.

Au revour !
PS. Koduni 45 päeva.


Kertu