Hei-hei,
Pole mõnda aega jälle kirjutanud. Noh, esiteks olin kooliga ametis - mul lõppesid viimased tunnid, pusisin 15 lk pikkuse ajalooesseega ning pärast seda, kevadvaheajal, puhkasin nädala Šveitsis. Kuna mul on pilte päris palju, siis pidasin targemaks teha Šveitsist kolm eri postitust: Zürichist, elust mägikülas ning viimasena Genfist.
Miks ma Šveitsi otsustasin minna? Esiteks, minu armsa kursaõe Daisy poiss-sõber Gion elab Šveitsis ning kuna Daisy veedab enamus sellest kevadest tema juures, siis mõtlesime, et oleks vahva teineteist ka näha. Elame ju mõnda aega ikkagi naaberriikides. Ning teiseks - MÄED. Ma tahtsin nii väga Alpidesse matkama minna ning nüüd õnnestuski see unistus täide viia. Muidugi sellest juba järgmises postituses. Kuna ma ikkagi tudeng, siis pean ka oma niigi õhukeseks jäänud rahakotiga arvestama. Õnneks olid lennupiletid väga mõistliku hinnaga, umbes 60 eurot edasi-tagasi.
Zürich on umbes 380 000 elanikuga Šveitsi kõige suurem linn ning asub kauni sinakas-rohelise järve kaldal. Šveits on väga mitme näo ja mitme keelega riik ning Zürich asub selle saksakeelses osas. Mulle oli see mõnus keskkonnavahetus ning olin rõõmus, et sain bonjour ja merci asemel vahelduseks hoopis guten morgen ja danke öelda. Ka linn ise, kahjuks küll meie külastamise aeg hall ja vihmane, nägi minu arvates väga saksapärane välja. Prantsusmaa linnadega ei näinud ma põhimõtteliselt miskit sarnast. Kõik on liiga korralik ja täpne, et olla prantsusepärane. Tegime nalja, et Šveitsi inimesed on nii täpsed, et kõik on piinliku täpsusega välja mõõdetud ja ruudukujuliseks lõigatud, alates tänavakividest ning lõpetades nende lipuga. Vahelduseks oli ka see, et põhimõtteliselt kõik kohalikud oskavad ladusalt inglise keelt rääkida. Rahvas üldse on väga sõbralik - pole ka ime, kui värske uuringu kohaselt elavad just Šveitsis maailma kõige õnnelikumad inimesed.
Linn on koduks paljudele finantsinstitutsioonidele ja loomulikult maailmakuulsatele Šveitsi pankadele. Riik oma madate maksudega tõmbab ligi suurfirmasi üle maailma. Tegu on Euroopa kõige rikkama linnaga. Muidugi, ega ka ülejäänud Šveits alla jää ning hinnad on igal pool üle mõistuse kõrged. Näiteks, kuna ma kogun Starbucksi linnade tasse, siis ostsin endale Žürichi tassi, muffini ning rohelise tee ja see läks mulle maksma 30 eurot. Päris valus oli seda raha välja käia. Ega see oli ka esimene ja viimane väljas söömine, kuna keskmine lõuna võib maksta 30 eurot. Õnneks edasine reis oli tõeline säästureis ning uskuge või mitte, aga see on kõige soodsam reis mul siiani. Eks suur osa sellest on mängida tasuta majutusel ning koos toidu ostmisel, ise kokkamisel ning auto ja kulude jagamisel.
Zürichis saime öömaja Gioni vanemate juures. Äärmiselt armas pere ning soe vastuvõtt. Hommikul ootas meid alati rikkalik hommikusöök ning õhtul saime nende pere ja sugulaste seltsis õhtustada. Meile pakuti lausa kolmekäigulist õhtusööki. Olime tõesti õnnega koos. Kuna pereema on pärit väiksest retoromaani külast, kus me järgneva reisi osa veetsime, siis jagas ta meile ka põnevaid lugusid oma kodukandist ning selgitas, mida retoromaani keel ja kultuur üldse endast kujutavad. Nimelt on tegu ühega Šveitsi neljast riigikeelest saksa, prantsuse ja itaalia keele kõrval. Võõrustamisoskused on sellel perel küll igatahes suurepärasel tasemel.
Pole mõnda aega jälle kirjutanud. Noh, esiteks olin kooliga ametis - mul lõppesid viimased tunnid, pusisin 15 lk pikkuse ajalooesseega ning pärast seda, kevadvaheajal, puhkasin nädala Šveitsis. Kuna mul on pilte päris palju, siis pidasin targemaks teha Šveitsist kolm eri postitust: Zürichist, elust mägikülas ning viimasena Genfist.
Miks ma Šveitsi otsustasin minna? Esiteks, minu armsa kursaõe Daisy poiss-sõber Gion elab Šveitsis ning kuna Daisy veedab enamus sellest kevadest tema juures, siis mõtlesime, et oleks vahva teineteist ka näha. Elame ju mõnda aega ikkagi naaberriikides. Ning teiseks - MÄED. Ma tahtsin nii väga Alpidesse matkama minna ning nüüd õnnestuski see unistus täide viia. Muidugi sellest juba järgmises postituses. Kuna ma ikkagi tudeng, siis pean ka oma niigi õhukeseks jäänud rahakotiga arvestama. Õnneks olid lennupiletid väga mõistliku hinnaga, umbes 60 eurot edasi-tagasi.
Esimene peatuspunkt: Zürich
Meie võõrustajad: Daisy ja Gion
Vaade Zürichile
Mina ja Mylo
Ka Žürichis oli kevad
Kõik järveäärsed on paate täis, ilusa ilmaga läheks isegi sõitma
Ühistranspordi kaardiga saime tasuta paadiga sõita, jehuu
Zürichi järv
Meie vahva reisiseltskond
Linn on koduks paljudele finantsinstitutsioonidele ja loomulikult maailmakuulsatele Šveitsi pankadele. Riik oma madate maksudega tõmbab ligi suurfirmasi üle maailma. Tegu on Euroopa kõige rikkama linnaga. Muidugi, ega ka ülejäänud Šveits alla jää ning hinnad on igal pool üle mõistuse kõrged. Näiteks, kuna ma kogun Starbucksi linnade tasse, siis ostsin endale Žürichi tassi, muffini ning rohelise tee ja see läks mulle maksma 30 eurot. Päris valus oli seda raha välja käia. Ega see oli ka esimene ja viimane väljas söömine, kuna keskmine lõuna võib maksta 30 eurot. Õnneks edasine reis oli tõeline säästureis ning uskuge või mitte, aga see on kõige soodsam reis mul siiani. Eks suur osa sellest on mängida tasuta majutusel ning koos toidu ostmisel, ise kokkamisel ning auto ja kulude jagamisel.
Gion ütles, et meie jalge all, maa all, on tonnide viisi kulda laotud
Esimene käik. Teine käik oli spagetid kana-koore kastmega ning
kolmas käik puuviljasalat besee, jäätise ja vahukoorega
Saime maitsta ka kohalikku õlu ja veini (mida ma ei teadnudki,
et nad toodavad!)
Selline oli meie õdus lühipeatus Zürichis, järgmises postituses juba mägiküladest ning Alpides matkamisest.
Olge muhedad,
Kertu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar