Salut !
Iga rahvusvaheline üliõpilane saab välismaale õppima asudes endale tuutori. Mina kutsun teda "haldjas ristiemaks". Mul vedas, kuna minu ristiemaks siin on eriti armas Pariisi päritolu prantsuse neiu Clara, kes on üliabivalmis ja vahva. Seega otsustasime, et võtame pühapäevase päeva ning lähme koos lõunat sööma. Minu soovil traditsioonilisse prantsuse restorani.
Ühtegi konkreetset kohta meil välja minnes silmis polnud, kuna siin on lihtsalt nii palju restorane, mille seast valida ning alati on tore uue kohaga tutvuda. Mis sellest, et pühapäev on tegelikult niivõrd vaikne päev, et ka enamus kohvikud on suletud, sest inimesed veedavad kodus perega aega. Valisime üsna juhuslikult keskklassi toidukoha nimega Le Petit Saint-Pierre. Peamiselt selle järgi, et praed tundusid mõistliku hinnaga. Teenindaja oli väga viisakas ning tore ja võttis meid kohe naeratusega vastu. Muideks teenindajad on peamiselt meesettekandjad ehk kelnerid, naissoost teenindajad on väga harv pilt. Ka riidepoodides olen silmanud palju meessoost teenindajaid. Mis on oluliselt erinev võrreldes Eestiga, kus vanemad tädid pööritavad meespoemüüjate peale lausa silmi. Aga see-selleks. Pärast menüüga tutvumist otsustasin pearoaks tellida kohalikul viisil valmistatud pardi koduvalmistatud kartulitega ning Clara tellis lõhe riisiga. Kõrvale valisin ka klaasikese punast veini, mis sest, et ma tegelikult armastan pigem valget veini. Lihtsalt pardi kõrvale on kombeks juua punast. Pearoa hind oli 12 eurot ja see oli seda väga väärt. Kuigi ma pole suur pardiliha sõber, oli see väga maitsev. Liha oli pehme ja suussulav ning kartulid kuldsed ja krõbedad. Ma polegi kuskil mujal nii maitsvat parti söönud.
Rääkisime meie mõlema riigi toidukommetest ja ma ütlesin, et traditsiooniliselt söövad eestlased kõige enam sealiha ja kõrvale kartulit. Toit on pigem rammus ning ka salatid, mis peolauale pannakse valmistatakse koos koore ja majoneesiga, mispeale Clara pööritas silmi ja ütles, et ta ei kujuta seda ettegi, sest neil on selle asemel tavaliselt värske salat spetsiaalse õli-äädika kastmega. Üsna pea tuli kelner ning küsis, kas me oleme ka magustoidust huvitatud ning muidugi ütlesin ma jah, isegi kuigi kõht oli üsna täis. Valisin klassikalise crème brûlée, kuna tahtsin väga teada, kas see on parem kui see, mida Eestis saanud. Ma ei pidanud pettuma. Sel oli täpselt parajalt krõbe karamellikiht peal ning ei olnud ei üleliia magus ega üleliia kibe, mida ma olen vahel Eestis saanud. Rääkisin Clarale ka kõige piinlikumast kreembrüleest, mis ma olen kunagi söönud. See oli Elva toidukohas ning seda serveeriti martiiniklaasist. Selle peal polnud karamellikiht, vaid hoopis mingisugune puru ning kõige põhjas oli sinakas-lilla sügavkülmutatud maasikas. Päris kole aga ka veidi naljakas. Selle magustoiduga siin jäin ma igatahes väga rahule ning hinnaks oli sümboolne 5 eurot.
Pärast magustoiduringi tellisime kohvi ning ma olin täiesti ära unustanud, et siin tähendab un café ülipisikest tassikest kanget espressokohvi. Seega oli minu jaoks alguses veidi naljakas juua tassist, mis sobiks justkui nukkudega mängimise juurde ning mitte restorani. Kuid mul polnud selle vastu midagi, kuna üldiselt ma armastangi pigem kanget kohvi kui tavalist piimakohvi. See oli kena lõpetus meie lõunale, mis läks mulle kokku maksma 22 eurot. Pole paha niivõrd suure ja maitsva lõuna eest. Clara ütles, et ta üllatus positiivselt selles kohas ja polekski arvanud, et toit nii hea on.
Hiljem jalutasime veidi ka linna peal ning lihtsalt nautisime neid toredaid väänlevaid tänavaid. Kuigi õues on praegu päris külm, umbes 5 kraadi, nii et me jalutuskäik jäi pigem lühikeseks. Kuid kuna mul oli täna esimest korda kaasas ka kaamera, mis teeb vähe viisakamaid pilte kui mu telefon, siis jagan ka teiega mõned linnavaated. Piltidele peale klõpsates näete ka neid suuremalt.
Kaunist pühapäeva!
Bon Dimanche !
Kertu
Iga rahvusvaheline üliõpilane saab välismaale õppima asudes endale tuutori. Mina kutsun teda "haldjas ristiemaks". Mul vedas, kuna minu ristiemaks siin on eriti armas Pariisi päritolu prantsuse neiu Clara, kes on üliabivalmis ja vahva. Seega otsustasime, et võtame pühapäevase päeva ning lähme koos lõunat sööma. Minu soovil traditsioonilisse prantsuse restorani.
Ühtegi konkreetset kohta meil välja minnes silmis polnud, kuna siin on lihtsalt nii palju restorane, mille seast valida ning alati on tore uue kohaga tutvuda. Mis sellest, et pühapäev on tegelikult niivõrd vaikne päev, et ka enamus kohvikud on suletud, sest inimesed veedavad kodus perega aega. Valisime üsna juhuslikult keskklassi toidukoha nimega Le Petit Saint-Pierre. Peamiselt selle järgi, et praed tundusid mõistliku hinnaga. Teenindaja oli väga viisakas ning tore ja võttis meid kohe naeratusega vastu. Muideks teenindajad on peamiselt meesettekandjad ehk kelnerid, naissoost teenindajad on väga harv pilt. Ka riidepoodides olen silmanud palju meessoost teenindajaid. Mis on oluliselt erinev võrreldes Eestiga, kus vanemad tädid pööritavad meespoemüüjate peale lausa silmi. Aga see-selleks. Pärast menüüga tutvumist otsustasin pearoaks tellida kohalikul viisil valmistatud pardi koduvalmistatud kartulitega ning Clara tellis lõhe riisiga. Kõrvale valisin ka klaasikese punast veini, mis sest, et ma tegelikult armastan pigem valget veini. Lihtsalt pardi kõrvale on kombeks juua punast. Pearoa hind oli 12 eurot ja see oli seda väga väärt. Kuigi ma pole suur pardiliha sõber, oli see väga maitsev. Liha oli pehme ja suussulav ning kartulid kuldsed ja krõbedad. Ma polegi kuskil mujal nii maitsvat parti söönud.
Clara et moi
Cuisse confite de canard du sud-ouest, frites maison et Pave de saumon petite crème de saison
Rääkisime meie mõlema riigi toidukommetest ja ma ütlesin, et traditsiooniliselt söövad eestlased kõige enam sealiha ja kõrvale kartulit. Toit on pigem rammus ning ka salatid, mis peolauale pannakse valmistatakse koos koore ja majoneesiga, mispeale Clara pööritas silmi ja ütles, et ta ei kujuta seda ettegi, sest neil on selle asemel tavaliselt värske salat spetsiaalse õli-äädika kastmega. Üsna pea tuli kelner ning küsis, kas me oleme ka magustoidust huvitatud ning muidugi ütlesin ma jah, isegi kuigi kõht oli üsna täis. Valisin klassikalise crème brûlée, kuna tahtsin väga teada, kas see on parem kui see, mida Eestis saanud. Ma ei pidanud pettuma. Sel oli täpselt parajalt krõbe karamellikiht peal ning ei olnud ei üleliia magus ega üleliia kibe, mida ma olen vahel Eestis saanud. Rääkisin Clarale ka kõige piinlikumast kreembrüleest, mis ma olen kunagi söönud. See oli Elva toidukohas ning seda serveeriti martiiniklaasist. Selle peal polnud karamellikiht, vaid hoopis mingisugune puru ning kõige põhjas oli sinakas-lilla sügavkülmutatud maasikas. Päris kole aga ka veidi naljakas. Selle magustoiduga siin jäin ma igatahes väga rahule ning hinnaks oli sümboolne 5 eurot.
Crème brûlée
Pärast magustoiduringi tellisime kohvi ning ma olin täiesti ära unustanud, et siin tähendab un café ülipisikest tassikest kanget espressokohvi. Seega oli minu jaoks alguses veidi naljakas juua tassist, mis sobiks justkui nukkudega mängimise juurde ning mitte restorani. Kuid mul polnud selle vastu midagi, kuna üldiselt ma armastangi pigem kanget kohvi kui tavalist piimakohvi. See oli kena lõpetus meie lõunale, mis läks mulle kokku maksma 22 eurot. Pole paha niivõrd suure ja maitsva lõuna eest. Clara ütles, et ta üllatus positiivselt selles kohas ja polekski arvanud, et toit nii hea on.
Un café
L'Église St Pierre
Belle Clara
Kaunist pühapäeva!
Bon Dimanche !
Kertu
Väga lahe ettevõtmine! Hoian Sulle pöialt, et kõik sujuks:)
VastaKustutaAitäh, armas!! :)
KustutaTead, juba seda "kõige piinlikum creme brulee" kohta lugedes, tuli mul meelde Mägra pubi, kus ma sain sama jama :D Praegu oli seda lausa halenaljakas lugeda :D Aga edu sulle su tegemistes ja ma olen väga kade(pos.mõttes), et sa saad kõiki neid juuste seal süüa :)
VastaKustuta