Salut !
Eilne päev oli pikk, sisukas, täis uusi inimesi ja kohti ning kõike seda arvestades ka veidi väsitav. Ärgata tuli varakult, sest kohe hommikul tuli asuda kooli poole teele, kuna seal toimus selline nö tutvumispäev värskeltsaabunud välistudengitele. Kogunesime kõik klassi, kus esimeseks ülesandeks sai end teistele tutvustada. Rääkisin, et tulen Eestist ning minu arust on siin praegu väga soe, mille peale tegid Singapuri ja Filipiini tudengid pähe suured silmad ning kui kätte sattus nende aeg end tutvustada, mainisid nad kohe, et nende arust on siin just väga külm. Päris huvitav ja kirju seltskond meil koos. Tudengeid on lisaks väga paljudele Euroopa riikidele ka näiteks Kanadast, Hiinast, Brasiiliast, Jaapanist, Mehhikost, Taiwanist, USA-st, Singapurist ja Filipiinidelt. Mina olen siin ainuke eestlane. Järgnevad paar tundi kulusidki teineteisega tuttavaks saamisele ning selline kohustus sotsialiseeruda võib alguses olla üsna kohmekas (inglise keeles on parem sõna awkward) ning uskuge või mitte, aga minu jaoks ka väsitav. Seega ei võtnud ma endale eesmärgiks eile kohe kõigiga sõbraks saada, vaid rääkisin mõne inimesega rohkem, mõnega vähem, kuid ehk kõige paremini sain sina peale hoopis Singapuri noortega ja neiuga Filipiinidelt. Muideks üks Singapuri noormees oli Balti riikidest väga huvitatud ning kavatseb juunis selle jaoks kuu aega varuda, et need riigid läbi matkata.
Kõigil, kes tahavad siin võtta prantsuse keele kursusi, tuli pärastlõunal sooritada ka prantsuse keele tasemetöö. See koosnes kirjalikust ja suulisest osast, kusjuures kirjalik osa oli veel omakorda jagatud kuulamise, keelestruktuuride ja kirjutamise vahel. Kujutate ette, mina oma A1 tasemega tegemas päris prantsuse keele tasemetööd. Kusjuures enamik, kes seda tegid, olid juba B1 või B2 tasemel ning kui neilt küsida, et kuidas prantsuse keelega lood, ütlevad kõik pilk maha suunatult, et oi, nemad oskavad vähe prantsuse keelt. Kui siis küsisin ühelt noormehelt, kes ütles, et ta oskab natukene, et kaua ta õppinud on, vastas ta, et viis aastat. On ikka naljatilgad küll oma "natukesega". Niisiis oli see test minu jaoks lihtsalt enamjaolt piinlik. Esimesed ülesanded sain kuidagimoodi tehtud, kuid kuna raskustase läks iga ülesandega keerulisemaks, tuli mul üsna pea pastakas langetada ning lihtsalt tunnistada, et ei minust veel praegu suurt asja ole. Kartsin väga suulist osa, kuid õnneks oli minu tase ka õppejõule teada, nii et ta küsis minult ainult väga lihtsaid küsimusi, a´la kus ma elan, kas töö oli minu jaoks raske, mida ma õpin ja muud sellist. Nüüd panevad nad mu taseme paika, et saaksin sobivast kohast keeleõpingutega jätkata.
Koolist koju jõudsin alles kella viie ajal ning seejärel valmistasin oma esimese päris korraliku õhtusöögi siin. Korterikaaslased olid samuti kodus ning aitasid mul valmistada väikseid sildikesi erinevate prantsusekeelsete sõnadega, mis ma nüüd igale poole oma toas kleepisin. Näiteks arvuti peal on kleeps l´ordi, kraanikausi ääres l´évier, uksel la porte jne. See peaks mul tõenäoliselt aitama sõnu õppida. Mu korterikaaslane Anne-Sophie oli nõus minuga ka veidi prantsuse keeles vestlema ning vastutasuks rääkisime veidike ka vene keeles (ta õpib seda ülikoolis). Saime hästi jutule ning ta küsis, kas ma tahaksin ka tema sõpradega tutvuda. Loomulikult olin ma sellest huvitatud ning leppisime kokku, et õhtul lähme Bordeauxi südalinna ning külastame ta sõprade korterit.
Kell 19 oligi Dominica, kes elab kõrvalühikas, meie ukse all ning marssisime kolmekesi trammi peale, mis viis meid umbes 20 minutiga Bordeauxi kesklinna. Nende sõprade korter, tegelikult ühikas, oli kohe südalinnas ning uksel tervitati meid kahe põsemusiga. Ma pole sellega veel ära harjunud, kuid ilmselt juhtub see üsna pea, kuna sõbrad teevad seda nii kohtudes kui ka lahkudes. Anne-Sophie ütles, et Põhja-Prantsusmaal, seal kus ta vanaema elab, suudlevad inimesed lausa neli korda põsele. Ning mõlemad tüdrukud nõustusid teineteisega selles, et kallistamine pole populaarne tervitamise või lahkumise viis, see on nende arvates lihtsalt imelik. Tüdrukute kursavennad olid juba peoga alustanud, kui meie sinna jõudsime ning seega veidi huvitavas olekus. Eesti kohta oli neil palju küsida, alates sellest, kas meil on vene keelega sarnane keel ning lõpetades sellega, palju meil kanep maksab. Igasugune suitsetamine on noorte seas väga levinud, seda tehakse igal pool, paljud isegi toas, mis on minu jaoks harjumatu ja veidi häiriv, kuid mis parata.
Üsna pea liikusime edasi linna peale ning tüdrukud tutvustasid mulle öist Bordeauxi, mis on lihtsalt imeilus. Palju on linna peal näha sloganeid "Je suis Charlie", mis tähendab otsetõlkes "Mina olen Charlie" ning kannab endas toetust 7. jaanuaril Pariisis hukkunute elutööle ja sõnavabadusele, mida üritasid need terroristid, kes Charlie Hebdo ajalehes tapatalgud korraldasid, kõikuma lüüa. Anne-Sophie ja Dominica käisid mõlemad ka päeval Bordeauxis samateemalisel meeleavaldusel, kuhu kogunes väga palju inimesi. Prantslased on selles suhtes väga kindlad. Kui miski vajab ütlemist, siis tuleb tänavale minna. Muidugi praegune olukord on seda tõesti nõuab. Ka tüdrukud ütlesid, et sellega näitavad nad oma toetust riigile ning ühtsust terroristlike liikumiste vastu. Nende sõnul on rahva meelsus hetkel segu kurbusest ja vihast. Ka koolis toimus meil eile lühike leinaseisak. Prantsuse rahvas leinab. Internetis liiguvad jutud, et äärmuslased kutsuvad oma sõjakaid vendi üles tapma neid, kes iganes Prantsusmaal ette jäävad. Loodame, et see on pelgalt külajutt ning olukord laheneb varsti.
raamatupoe vaateaknal terrorirünnaku ohvrite raamatud
Ja siin öised linnavaated...
Igatahes oli eile väga põnev päev ning loodan, et järgnevad päevad on seda samuti.
à plus tard !
Eilne päev oli pikk, sisukas, täis uusi inimesi ja kohti ning kõike seda arvestades ka veidi väsitav. Ärgata tuli varakult, sest kohe hommikul tuli asuda kooli poole teele, kuna seal toimus selline nö tutvumispäev värskeltsaabunud välistudengitele. Kogunesime kõik klassi, kus esimeseks ülesandeks sai end teistele tutvustada. Rääkisin, et tulen Eestist ning minu arust on siin praegu väga soe, mille peale tegid Singapuri ja Filipiini tudengid pähe suured silmad ning kui kätte sattus nende aeg end tutvustada, mainisid nad kohe, et nende arust on siin just väga külm. Päris huvitav ja kirju seltskond meil koos. Tudengeid on lisaks väga paljudele Euroopa riikidele ka näiteks Kanadast, Hiinast, Brasiiliast, Jaapanist, Mehhikost, Taiwanist, USA-st, Singapurist ja Filipiinidelt. Mina olen siin ainuke eestlane. Järgnevad paar tundi kulusidki teineteisega tuttavaks saamisele ning selline kohustus sotsialiseeruda võib alguses olla üsna kohmekas (inglise keeles on parem sõna awkward) ning uskuge või mitte, aga minu jaoks ka väsitav. Seega ei võtnud ma endale eesmärgiks eile kohe kõigiga sõbraks saada, vaid rääkisin mõne inimesega rohkem, mõnega vähem, kuid ehk kõige paremini sain sina peale hoopis Singapuri noortega ja neiuga Filipiinidelt. Muideks üks Singapuri noormees oli Balti riikidest väga huvitatud ning kavatseb juunis selle jaoks kuu aega varuda, et need riigid läbi matkata.
saime kõik ägeda Sciences Po läpakakoti ja muud nänni
kreeka tüdruk Nefeli koolis
Kõigil, kes tahavad siin võtta prantsuse keele kursusi, tuli pärastlõunal sooritada ka prantsuse keele tasemetöö. See koosnes kirjalikust ja suulisest osast, kusjuures kirjalik osa oli veel omakorda jagatud kuulamise, keelestruktuuride ja kirjutamise vahel. Kujutate ette, mina oma A1 tasemega tegemas päris prantsuse keele tasemetööd. Kusjuures enamik, kes seda tegid, olid juba B1 või B2 tasemel ning kui neilt küsida, et kuidas prantsuse keelega lood, ütlevad kõik pilk maha suunatult, et oi, nemad oskavad vähe prantsuse keelt. Kui siis küsisin ühelt noormehelt, kes ütles, et ta oskab natukene, et kaua ta õppinud on, vastas ta, et viis aastat. On ikka naljatilgad küll oma "natukesega". Niisiis oli see test minu jaoks lihtsalt enamjaolt piinlik. Esimesed ülesanded sain kuidagimoodi tehtud, kuid kuna raskustase läks iga ülesandega keerulisemaks, tuli mul üsna pea pastakas langetada ning lihtsalt tunnistada, et ei minust veel praegu suurt asja ole. Kartsin väga suulist osa, kuid õnneks oli minu tase ka õppejõule teada, nii et ta küsis minult ainult väga lihtsaid küsimusi, a´la kus ma elan, kas töö oli minu jaoks raske, mida ma õpin ja muud sellist. Nüüd panevad nad mu taseme paika, et saaksin sobivast kohast keeleõpingutega jätkata.
mon test de français
Koolist koju jõudsin alles kella viie ajal ning seejärel valmistasin oma esimese päris korraliku õhtusöögi siin. Korterikaaslased olid samuti kodus ning aitasid mul valmistada väikseid sildikesi erinevate prantsusekeelsete sõnadega, mis ma nüüd igale poole oma toas kleepisin. Näiteks arvuti peal on kleeps l´ordi, kraanikausi ääres l´évier, uksel la porte jne. See peaks mul tõenäoliselt aitama sõnu õppida. Mu korterikaaslane Anne-Sophie oli nõus minuga ka veidi prantsuse keeles vestlema ning vastutasuks rääkisime veidike ka vene keeles (ta õpib seda ülikoolis). Saime hästi jutule ning ta küsis, kas ma tahaksin ka tema sõpradega tutvuda. Loomulikult olin ma sellest huvitatud ning leppisime kokku, et õhtul lähme Bordeauxi südalinna ning külastame ta sõprade korterit.
Kell 19 oligi Dominica, kes elab kõrvalühikas, meie ukse all ning marssisime kolmekesi trammi peale, mis viis meid umbes 20 minutiga Bordeauxi kesklinna. Nende sõprade korter, tegelikult ühikas, oli kohe südalinnas ning uksel tervitati meid kahe põsemusiga. Ma pole sellega veel ära harjunud, kuid ilmselt juhtub see üsna pea, kuna sõbrad teevad seda nii kohtudes kui ka lahkudes. Anne-Sophie ütles, et Põhja-Prantsusmaal, seal kus ta vanaema elab, suudlevad inimesed lausa neli korda põsele. Ning mõlemad tüdrukud nõustusid teineteisega selles, et kallistamine pole populaarne tervitamise või lahkumise viis, see on nende arvates lihtsalt imelik. Tüdrukute kursavennad olid juba peoga alustanud, kui meie sinna jõudsime ning seega veidi huvitavas olekus. Eesti kohta oli neil palju küsida, alates sellest, kas meil on vene keelega sarnane keel ning lõpetades sellega, palju meil kanep maksab. Igasugune suitsetamine on noorte seas väga levinud, seda tehakse igal pool, paljud isegi toas, mis on minu jaoks harjumatu ja veidi häiriv, kuid mis parata.
Dominica, Matthieu, Anne-Sophie, moi et Maxime
Üsna pea liikusime edasi linna peale ning tüdrukud tutvustasid mulle öist Bordeauxi, mis on lihtsalt imeilus. Palju on linna peal näha sloganeid "Je suis Charlie", mis tähendab otsetõlkes "Mina olen Charlie" ning kannab endas toetust 7. jaanuaril Pariisis hukkunute elutööle ja sõnavabadusele, mida üritasid need terroristid, kes Charlie Hebdo ajalehes tapatalgud korraldasid, kõikuma lüüa. Anne-Sophie ja Dominica käisid mõlemad ka päeval Bordeauxis samateemalisel meeleavaldusel, kuhu kogunes väga palju inimesi. Prantslased on selles suhtes väga kindlad. Kui miski vajab ütlemist, siis tuleb tänavale minna. Muidugi praegune olukord on seda tõesti nõuab. Ka tüdrukud ütlesid, et sellega näitavad nad oma toetust riigile ning ühtsust terroristlike liikumiste vastu. Nende sõnul on rahva meelsus hetkel segu kurbusest ja vihast. Ka koolis toimus meil eile lühike leinaseisak. Prantsuse rahvas leinab. Internetis liiguvad jutud, et äärmuslased kutsuvad oma sõjakaid vendi üles tapma neid, kes iganes Prantsusmaal ette jäävad. Loodame, et see on pelgalt külajutt ning olukord laheneb varsti.
meie pliiatsid on võimsamad ´relvad´ kui teie relvad
raamatupoe vaateaknal terrorirünnaku ohvrite raamatud
meeleavaldus Bordeauxis
prantslased sõidavad tüüpiliselt väikeste autodega
Dominica sõnul üks maailma pikimaid šopingutänavaid
Anne-Sophie ja Dominica
Palais de la Bourse
Grand Théâtre de Bordeaux
Igatahes oli eile väga põnev päev ning loodan, et järgnevad päevad on seda samuti.
à plus tard !
Tore, et kirjutad üpris pikalt, väga mõnus on lugeda. Loodan, et Sul jääb piisavalt aega, et minusuguseid huvilisi oma äraolemisega kursis hoida! Tundub äärmiselt põnev. Palju edu! :)
VastaKustutaMa just mõtlesin, et äkki tüütan oma pika tekstiga. Tavaliselt inimesed palju lugeda ei viitsi. Aga eks ma ikka üritan kirjutada, kui on millestki kirjutada. :) Pai!
VastaKustuta